Mitte-eksamitegijatest lastel on tänavuseks aastaks kool läbi. Juba nädal tagasi lõppes ka minu inglise keele kursus – viimasel tunnil, kuhu meile muidugi oli antud ports töövihikuülesandeid, sõime koolilõpule kohaselt kringlit ja rääkisime niisama. Lausa eesti keeles.
Muuhulgas küsis õpetaja, et kes tahaks järgmisel aastal jätkata. Mina kindlasti tahan – eriti kui kuulsin, et võimaluse korral jätkab suur osa meie grupist. Meil on seal kokku saanud kuidagi väga tore seltskond – kõik väga erinevad, aga ilmselt mingilt põhiomaduselt ühtemoodi. Ja õpetajagi on selline, kes suudab seda erinevatest molekulidest seltskonda kenasti ümber ühe keskpunkti – inglise keele – pöörlemas hoida.
Mis paljudele meist – salamisi ka mulle – jätkamise asjus muret valmistas oli see, et kas me ikka oleme valmis järgmiseks tasemeks. Polnud me ju ajapuudusel (mina pean ütlema, et kohati ka laiskusest ja muude asjade eelistamisest) alati kõige hoolsamad õppurid ning palju materjali sai üle lastud pinnapealselt.
Kui õpetaja laskis ringi käima järgmise taseme õpiku, tundus see esmapilgul küll lihtne olevat. Ma saan ju kõigest aru! Aga õpetaja valas sellele rõõmule kohe jahutavat vett: “Vaadake materjali alati mitte sellest seisukohast, kas te sellest aru saate, vaid sellest, kas ise suudate seda samamoodi ära rääkida.”
Vatt see on probleem - isegi lõppenud aasta materjali püüdsin ma kogu aeg lihtsustada, et keerulisemaid lausekonstruktsioone ja sõnu kasutades mitte vigu teha.
Nii otsustasingi võtta endale suvetöö: töötada suve jooksul läbi kõik eelmise aasta õpiku 12 peatükki. Jõuab täpselt – igal nädalal peatükk.