Kuu aega on Kati juba mässanud sellega, et minna järgmiseks õppeaastaks vahetusõpilaseks. Euroopasse, sest kaugematesse ja seetõttu põnevamaesse maadesse ei saa stipendiumi taotleda. Ja ilma stipita ... jah, ei ole mul seda ligi sadat tuhandet taskust võtta. Kui oleks, võtaks ju küll.
Loomulikult on kandideerimisperiood ühtaegu stressav ja karastav. Eelkõige lapsele, aga tuleb tunnistada - ka vanemale. Tervele perele.
Lahtirebimine. Kohutav, kuid õnnestumine tähendab seda, et sa oma kallist aasta otsa ei näe. Selle mõttega tuleb aegsasti harjuda ja mitte ainult minejal, vaid ka mahajääjail. Ode juba kurvastaski, et KUI, siis Kati ei saa tema sünnipäevale. Ja jõuluks koju. Ja roheliste rattaretkele. Sest vahetusõpilase koduskäigud on ebasoovitavad ja pereliikmete küllatulekud välismaale samamoodi - nullivad kogu vaevaga saavutatud kohanemise.
Närvipinge. Kas kutsutakse vestlusele ja valimispäevale? Saab sealt edasi või mitte? Arvatakse stipikandidaadiks või mitte? Saab stipi või mitte? ... Ma tean, et minu kaasamuretsemisest pole siinkohal kasu, kuid ometi olen iga rakuga asja juures.
Sebimine. Juba dokumentide ajamine on tükk tööd. Siin on emast vähemalt praktilist kasu - saab autoga siiasinna sõidutada, kui vaja. Ja telefonitsi mõne aja kinni panna.
Läbimõtlemine. Mul on moodustunud omaette fail pidepunktidega, mis kõik tuleks enne minekut teha, ära proovida, läbi mõelda, selgeks õppida. Ning kuidas saaksin mina sellele kõigele kaasa aidata. Kati ise on väga tubli - taotles endale näiteks koolis võimaluse osaleda gümnaasiumis c-võõrkeelena õpitava saksa keele tunnis. Sest KUI, siis kõige tõenäolisemalt läheb ta saksakeelsele maale, kuid seni on õppinud inglise, vene ja hispaania keelt. Minul aga tulevad järjest meelde olmepisiasjad: et selgeks tuleb õppida nõudepesumasina käsitlemine (mind vaadati kord Rootsis nagu imelikku, kui hakkasin harjunult kraani all nõusid pesema), taotleda uus pass (Kati eelmine aegub märtsis) jne jne...
Toetus. Olla lihtsalt olemas. Käia temaga kaasas. Kuulata. Nõu anda, kui oskad ja mitte anda, kui ei oska. Kallistada, kui vaja.
Raha. KUI Kati stipi saab, on see siiski vaid osa summast. Olen seetõttu vastu võtnud absoluutselt iga pakutud lisatöö (õnneks on seni kõik olnud meeldivad) ning koostanud järgnevaks seitsmeks kuuks range majandusplaani. Läbi olen arvestanud kõik hädaabivariandid, avansi võtmisest pangalaenuni. Küsisin toetuslubaduse isegi Kati isalt - muidugi oli ta nõus, selles ma tegelikult ei kahelnudki, lihtsalt see küsimine oli mulle raske. Ja raske saab olema ka sponsorite otsimine: tööna või projektina võttes oleks see moraalselt kukimuki, aga niiöelda endale küsida... Peab hakkama saama!
Head emotsioonid. Tegelikult on kõik väga hästi. Kõik inimesed on olnud säravad ja toredad. Kõik on seni hästi läinud. Ja ehkki ei saa just otse öelda, et kõik see oleks meid kuidagi rohkem kokku kasvatanud, on niisugustel ettevõtmistel siiski teatav liitev jõud. Kasvõi selles osas, et saad taas kord väga selgelt aru, kui oluline - kui vägaväga oluline - on sulle see su oma laps.