Lihavõttepühad olid tänavu varajased, kuid kui 5.aprilli õhtul Kati, Ode, Mummi ja Ferriga maale sõitsime, säras päike selges taevas, õhus olid kevadised plusskraadid ning peenrast olid nina välja pistnud krookused ja lumikellukesed. Tanumas kiviaedade oli siiski vana paksu lund, nii et jätsime auto Uustalu juurde. Korraks mõtlesin küll üle puhta heinamaa koduni sõita – aga kartsin, et paari päeva pärast on pind nii pehme, et viimaks ei saa enam tagasi. Seda, et autoga võiks ka Uustalu juures PAKSU LUMME kinni jääda, ei tulnud uneski pähe.
Suur Reede oli samuti soe, ehkki sombune. Tõime Pikka-Loigult pajuoksi ning Nõmme-Lubjaahjul olid väljas ka esimesed õrnad karvakestega kaetud sinilillekesed. Saabus Karini pere (Toomas oli julge ja sõitis ikka majani välja), jalutasime Mäepealsele ja Nõmmeveskile. Vett on jões palju, kõik suvised nähtavad kivid puha vee all.
Tagasi kõndides jäime vihma kätte, mis ajapikku päris tihedaks muutus, nii et koju jõudes olime kõik märjad nagu rääbakad. Ja mina ütlesin lihtsameelselt, et no vähemalt lumi kaob nüüd küll kiiresti.
Tühjagi. Hommikul aknast välja vaadates tervitas meid pilt nagu jõululaupäeval – kogu maa, puud ja hooned paksu lumevaiba all. Ametlikel andmetel sadas Vanakülas lund 24 cm (rekordi sai Kehra 27 cm-ga, Vanaküla oli auväärsel teisel kohal), aga mulle tundus, et lund oli rohkemgi. Ja sadas aina juurde! Toomasel õnnestus auto Uustalu juurde ära viia, aga mida aeg edasi, seda enam pani mõtlema, kas Uustalu juurestki enam välja saab.
Laupäeva õhtul tegime sauna – kütmise ja pesemise tulekute-minekute käigus sai värskesse lumme tallatud lai tee. Aga pühapäeva hommikuks polnud sellest enam jälgegi – kõik ühetasaseks triiki tuisanud! Lapsed langetasid end seljali sirgelt lumme ja tegid lumeingleid, keldri- ja saunamäel sai kelgutada – kui rada juba sisse sõidetud oli, nii et kelk paksu lumme ei takerdunud.
Avapiltidel on meie krookusepeenar “enne ja pärast” – ilusal kevadõhtul ja ootamatult saabunud talvel.