Eile pidas Aivo, kes nüüdseks on juba mu kolmekordne mägimatka-kaaslane, oma sünnipäeva. Kohaks oli naljaka nimega, aga tore koht Baby Back Tabasalus.
Seltskonda ühendas Aivo sõnul seikluslust, ja see oli ka tõsi - jutt keerles suuremas osas selle ümber, kes kus käinud oli või kuhu minna plaanib. Mina lobisesin eeskätt Clelia ja Aavega, keda varem vaid põgusalt teadsin.
Oli mõningane lootus näha oma ihusilmaga lõpuks ometi ka legendaarset Valdo Kangurit, aga tema siiski kohale ei jõudnud, ja nii vaevlen ma edasi selle kuulsa rännumehe mittetundmises. Alati nimelt kellegi matka-inimesega tutvudes ja ühiseid tuttavaid otsides on tunne, et teda tunnevad absoluutselt kõik peale minu. Ka Clelia ja Aave loomulikult imestasid "Mis, sa EI TUNNEGI Valdot?" :)))
Tegelikult ma arvan, et Valdo Kangurit pole olemas ja ta on lihtsalt välja mõeldud! Kuidas see muidu võimalik on, et ma temaga mitte kuskil kohtunud pole?
Sünnipäev oli aga tore, ja nagu ikka - mida edasi, seda paremaks läks! :)
Sel kevadel esimest korda kandsin lahtiseid kingi ja seelikut, aga kingade jaoks oli tegelikult ikka liiga külm.