Eile tekitas palju poleemikat juhtum, kus laenukonsultandiks kandideerivale 120cm pikkusele naisele öeldi personalivestluse eel otse, et temaga ei hakata vestlemagi, sest ta ei sobi oma kasvu tõttu.
Muidugi on arvamus, et lühike inimene laenukonsultandiks ei sobi, juba iseenesest põhjendamatu. Aga eks igaühel meist ole suhtumuslikke eelarvamusi, millest on raske üle saada. Nii et ma saan täiesti aru, kuidas füüsilisse erinevusse ("imelikesse" inimestesse) alateadliku eelarvamusega suhtuja võis "imelikku" kandidaati nähes olla kohe esimesel pilgul veendunud, et sellist inimest tema oma alluvate hulka ei taha. Ma ei ütle, et see oleks õige, aga ma saan aru, et selline reaktsioon võis tekkida.
Millest ma aga absoluutselt aru ei saa, on empaatiavõime ja elementaarse viisakuse täielik puudumine. Olgu, empaatia ehk teise inimese tunnete mõistmine (et lühike inimene pole kindlasti õnnelik, kui talle tema kasvu ette visatakse) on ehk kaasasündinud omadus, kuid viisakus peaks ju ometi õpitav olema. Viisakas inimene oleks kandidaadiga vestlemiseks plaanitud pooltunni eesmärgipäraselt kasutanud ja vestluse ära pidanud. Ning isegi kui ta ka poleks selle käigus meeldivalt üllatudes oma suhtumist ümber hinnanud (ka see võimalus on ju tugevalt olemas!), oleks lühikasvulise kandidaadi tundeid viisipärase kirjaliku ei-vastusega vestluse järel ometi tugevalt säästetud.
Ah et mis seal vahet, kui tulemus olnuks sama ja kandidaati tööle poleks võetud? Vahe olnuks see, et tee tulemuseni olnuks sõbralikum ja inimlikum.
Lõppude lõpuks ütleb ju mõtteteragi, et viisakus on õli inimsuhete rataste vahel. Nii ongi. Absoluutne ausus teeks igapäevaselt liiga palju haiget.
Ma ei ütle inimesele, kelle liiga kitsas uus kleit kõik voldid välja toob, et ta on selle kleidi jaoks liiga paks. Märgin hoopis, et väga ilus oli minu meelest see, kui ta eile selle kleidi peal ka jakki kandis. Kui mõni inimene mulle ei meeldi, ei torma ma teda kohates seda talle ütlema, vaid säilitan viisaka formaalsuhtluse ja ajan vajalikud asjad temaga korda. Ma ütlen seltskonnas "Oli meeldiv tutvuda" isikule, kellega tutvumine oli mulle tegelikult sügavalt ükskõik ning kelle puhul töötab see fraas pigem võimalusena viisakalt minema kõndida. Ma ei kärata ukse taha tulnud usukuulutajale, et kerigu põrgu, vaid teatan leebelt, et olen oma jumala juba vastu võtnud ja pole vahetamisest huvitatud. Ma ei paranda jutustajat keset tema jutuhoogu, kui ta Pariisi-bussireisi muljeid pajatades vaimustub Raffaeli Mona Lisast. Ma kuulan naeratades ära vihase vanaproua jutu paljukannatanud Rüütli ja Savisaare kaitseks, kuid ei tõtta vastukaaluks välja tooma minu arust õigemaid poliitilisi eelistusi. Ma jätan võimalusel iga objektiga jagamata selle, kui ta on minu arvates nõme, loll, inetu, tegeleb vale asjaga, tüütab mind või mida iganes.
Tõe eest võitlejad, kes nõuavad, et asjadest räägitaks ja räägitaks nii, nagu need on, nimetavad seda muidugi silmakirjalikuks. Eks ta olegi. Aga ma siiski arvan, et teatav hulk sellist silmakirjalikkust on ... hea.