Get a life!

Kaja kirjutab elust ja kõigest, mis selle sees on

Vana aasta viimane päev Nõmmeveskil

31.detsembril, olles prae ahju küpsema lükanud, läksime vähest päevavalgust ära kasutades Nõmmeveskile. 2007.aasta soe detsember on jõe veega üle ujutanud, nii et juga näeb välja peaaegu nagu kevadise suurvee ajal.

Kunagise vesiveski lüüsisüsteemi kohal oli veel eelmisel aastal laudtee, tänavu oli sillalt betoonrajatisele viiv läbipääski kinni naelutatud. "Kas mina olen ainus, kes arvab, et sellised sulgemised on tehtud inimeste endi huvides?" küsis Jüri, kui Ode, Anna, Mart, Martin ja Helen tuttavas kohas üle piirde ronisid ning mööda lagunenud laudteed kõikuva käsipuu najal edasi kulgesid. Noh, ohtlik see mingil määral ei olnud, nii et lasksime neil seal kulgeda ja läksime ise ka.

Jüri on aga kindlameelne reeglite austaja. Ei tõmba ta netist mänge ega filme, ei roni üle kinninaelutatud aia jne - tegelikult respect, ehkki ma ise mõnikord vastupidi talitan. Nii jäi Jüri teisele poole jõge, kust viib joani ametlik matkatee ja on meie poolt pildistatud teiselt poolt jõge hetkel, kui ta püüab suurt kinnijäänud oksa kosest alla aidata.

Anna ja Ode läksid kah tagasi teisele poole jõge, et ronida suure sammaldunud kivi otsa.

Ja muidugi oli Nõmmeveski kanjon täis kuukresse, mille kohta on Kersti Merilaas kirjutanud imelise luuletuse:

Hilissügise aimutu öö
üle tühja ja lumetu ranna.
Aasta lohutuim tund, aga vaata-
on sellelgi ööl oma lill...

Tänavu oli neid nukker vaadata, sest just Mäepealse Memm oli see, kes alati köitis helkivaid kuukresse minu sünnipäevalillede kimpu. Nii seostuvadki kuukressid mulle Memme, sünnipäeva ja minu endaga. Kuukress on minu lill.  

Kommentaarid (2) -

  • Sirje

    03.01.2008 23:09:07 | Vasta

    Me käisime nõmmeveskil 1. jaanuaril. Esimest korda, me ei teadnudki, et selline vahva koht on olemas. Nägin ka neid kuukresse ja mõtlesin imestusega, et kuidas need dollarililled siia said, ma ei teadnudki, et need looduses kasvavad.

  • Kaja

    06.01.2008 0:29:15 | Vasta

    Mina, vastupidi, sain alles hiljuti teada dollarilillede olemasolust Smile Üks lapsepõlviseid eredaid mälestusi on aga see, et millegipärast käisime isaga kord pimedas Nõmmeveskil (tulime võibolla õhtul Joaveski poest?? igatahes niisama loodust vahtimas minu lapsepõlves ei käidud, ikka pidi mingi praktiline põhjus olema ja vaadati siis, kui koht tee peale ette jäi.) Kuu paistis ja isa näitas ka taskulambiga valgust - ja terve kanjonisein helkis kuukressidest vastu...

Lisa kommentaar

Loading