Karin ja Kairi olid mõni aeg tagasi lastega poes ning pikas kassasabas tuli välja, et üks piim on tilkuma hakanud. Egas midagi, saadeti üks lastest seda vahetama. Too naasis igavikulise aja pärast, kaasas vale piim, ja saadeti uuesti tagasi. Kui ta taas – samuti pika aja pärast, aga õnneks või õnnetuseks oli olnud tõeliselt pikk saba - sabasseisjate juurde jõudis, oli piim küll õige, aga pakk samamoodi tilkuv kui see, mida ta välja vahetama oli läinud.
Karin ja Kairi olid siis teineteisele otsa vaadanud, naerma hakanud ja kooris öelnud: “Aja sitta asjale ja karga ise kannule!” Sest neil mõlemal oli samal hetkel meelde tulnud see väljend meie lapsepõlvest.
Noor laps, jalg kerge – sageli saatis Memm meid kuskilt midagi tooma: kuurist reha või hangu, keldri eesruumist korvi või laudaseinalt lehmapäitseid. Ja millegipärast juhtus mõnikord, et soovitud esemele järgi minnes vahid küll, silm punnis peas, vajalikus kohas ringi, aga otsitavat silma ei hakka. No seda lihtsalt ei ole!
See oli muidugi päris täbar olukord, sest teadsime juba ette, et Memm paneb sellist saamatust pahaks. “Aja sitta asjale ja karga ise kannule!” kärataski ta just sellistel puhkudel ning ladus ise üle õue vajalikku kohta, sitaks teotatu alandlikult sabas tilpnemas. No ja muidugi läks enamasti siis ikka nii, et koos Memmega minnes oli uksest sisse astudes esimene asi, mis lausa silma hüppas, see asjatult taga otsitu…
No ja kui juba meenutamiseks läks, tuli mul meelde ka teine praegu naljakas, aga lapsepõlves samamoodi pahandadasaamise kategooriasse kuulunud väljend. “Ei noh, puhu või pasunaga persse!” oli kasutusel siis, kui kõnetatu tema poole pöördumist ei märganud. Eriti sageli kuulsin seda (vähemalt minu enda meelest) mina, sest kui ma ninapidi raamatusse süvenesid, ei pannud ma tõesti ümberkaudset juttu eriti tähele.
Kui siit nüüd mulje jääb, et meie Memm oli üks ropu suuga inimene, siis kaugeltki mitte. Tegelikult oli ta isegi väga kombekas ja viisaka keelepruugiga, aga pahandamise juurde kuulusid küll ikka ka kraad kangemad sõnad. Ja kindlasti mitte ainult need sõnad üksi, vaid – nagu ma praegu mõtlen – päris lustakasse väljendisse pandud.