Pühapäeva õhtul käisime Leivoga Tätte ja Matvere kontserdil. Rapla laululaval - sinna polnudki mul kunagi varem olnud põhjust sattuda.
Kontserdipaika sisenemisel tegin ma strateegilise vea, kandes näpu vahel Starteri pudelit. Tuli nimelt välja, et mingit toitu ega jooki ei tohi territooriumile sisse viia (müüjad on ju müügiõiguse eest raha maksnud!). Egas midagi, läksime paar sammu kõrvale ja pistsime Starteri kaasasoleva matirulli südamikku. Kotis oli tegelikult üks kook ka, selle maskeerisime sealsamas fliispleediga. Turvameestel oli muidugi täiesti poogen: naersid ja lasksid meid peidetud varustusega sisse (läbi otsima nad ju kedagi ei pidanud, aga nähtava pudeliga nad loomulikult ei saanud sisse lubada).
Rahvast oli murdu. "Kust te kõik kokku olete tulnud, Raplas ei ole nii palju inimesi!" kommenteeris Matvere. Ega vist tõesti ei ole: laululava pingid olid viimseni täis ning rahvas täitis ka kõik rohunõlvad pingiridade taga.
Kontsert oli aga muidugi seda väärt. Ammu teada-tuntud laulud - mõned neist, näiteks "Kõrtsilaua taga..." isegi nii tuntud, et ma ei osanudki neid enam Tättega siduda - olid tervikuks kujundatud vahetekstidega Tätte ja Matvere elust. No nii lahedad tekstid, et ma aina naersin. Kuidas nad tudengipõlves Tätte Vilsandi koju raudahju viisid (läbi mere!), miks ja kuidas koerakuudis on magatud ning naabrimemme pool õunaraksus käidud...
Tagasitee märkimisväärseim elamus oli muidugi lõputu autokolonn Tallinna suunal. Et see liiga kiiresti ei kulgeks, on Viljandi maanteel Stopp-märgiga raudteeületuskoht. Kujutate ette, kui kaua võtab aega, kui sajad autod Stopp-märgi ees peatuvad?
Ma olin viimase nelja päeva sündmustest ja askeldustest nii väsinud, et jäin täiesti ebaviisakalt autos magama.