Eile, 21.detsembril 2008 kell 21:30 paiku suri minu Väljaotsa Memm.
Kuu aega enne oma 92. sünnipäeva.
Ta lahkus vaikselt ja kergelt, jättes voodisse maha oma väsinud keha ja näo, millel oli ikka viimaste päevade sügava magamise ilme. Kell oli üheksa, kui ema teda vaatamas käis ja viimast korda tekki kohendas - ning pool kümme uuesti vaatama minnes oli Memm juba vaikseks jäänud. Kümme paiku, kui mina ja Ode kohale jõudsime, olid aga tema käedki veel soojad...
Täna käisime emaga matuseasju ajamas. Harjumaa Perekonnaseisuametis küsiti surmatunnistuse väljaandmisel meie üllatuseks väga põhjalikke küsimusi. Kus ja millal on Memm sündinud (seda me teadsime), mis aastal ja kus abiellunud - siin jäime juba hätta. Memme juttudest, et ta oli mehele minnes 19 tuvastasime küll abiellumise aasta -aga juhtus see kevadel, suvel, sügisel või talvel? Ja oli neil kiriklik laulatus või registreerimine vallamajas? Mis üldse oli 30ndate keskpaiga aegse haldusskeemi järgi valla nimi - Kõnnu, Loksa, Kuusalu, Kolga...? Oletasime abiellumiseks kirikut, sest Memm oli palju kordi rääkinud, et tema tulevasel mehel olid eluaeg kirikumaksud maksmata ja need tuli aastakümnete eest ära maksta (mu vanaisa oli abielludes juba 30-aastane). Aga kus kirikus, kas Loksal või Kuusalus...? Ja kas vanaisa nimi oli abielludes veel Rumberg või juba eestindatult Rausalu...? Abivalmis ametnik tassis arhiivist kirikuraamatud ja vallaaktid ning nii tuvastasime, et Elfride Kilströmi (Aabla) ja Martin-Rudolf Rumbergi (Vanaküla) abielu oli registreeritud siiski Kõnnu vallas, kirikus oli ainult mahakuulutamine (või kuidas seda täpselt nimetatigi). Aga jälle kogesin, kui vähe me ikka teame ja mäletame täpseid, konkreetseid üksikasju oma lähedaste elust... Hea, kui on olemas mingi üldinegi pilt, mingi Lugu...
Ja kui täpselt teame seda Lugugi? Tean, et Väljaotsa Memm käis koolis ainult neli aastat, sest rohkem ei jätkunud 11-lapselises (mitmed neist küll surid väiksena, aga ka üles kasvas palju) rannaküla peres rahajõudu. Või tahtmist - Memm poetas mõnikord pahapoolse sõna ("kohe viha tegi!" või muud sellist) oma isa kohta, kes laste, eriti tütarde kooliharidust ei väärtustanud ja lõpuks ka usku vahetas ja veneusku astus (see ei puutu küll haridusteemasse, aga Memme jutuudes käisid need kaks teemat alati paaris)... Nii ongi Memme koolilõpu-pilt, see siia lisatu, pärit neljandast klassist. Memm on esireas paremalt teine - ja kui nii väikeselt pildilt paistab, siis saapad on peale õpetajate jalas ainult ühel tüdrukul, kõik teised on paljajalu...
Mis saabastesse puutub, siis Memm hakks juba 8-aastaselt sisemaa taludes karjas käima. Ta ise on öelnud, et tahtis minna, sest siis sai endale riided ja jalanõud. "Ja mis seal koduski vahtida," oli tema tavaline väljend. Aga sama tavaline oli ka see: "Lapsenesa kartsin ma loomadega metsas. Hunte kartsin ja kui äike oli, kartsin." ... Kui kohutav see ikka olla võis! Kodust kaugel, võõras metsas kus vaevalt tagasiteed tead... Eks katsuge ette kujutada oma 8-aastast tütrekest ihuüksi tundmatus laanes, mis on nii suur ja võõras ja hirmuäratav...
Ja see "lapsenesa"! Memm rääkis eluaeg ehtsat ja tugevat rannamurret - pohirannat, mis teiste Vanaküla põliselanike keeles peegeldub küll ka, aga oluliselt vähemal määral - Vanaküla on siiski sisemaaküla, kuhu ranna mõjud on jõudnud lahjendatud kujul. Kõigil on siin tugev kolmas välde, aga Memmel olid ka omad, niiöelda immigrandisõnad ja keelekasutus. Olev kääne (kellena, millena) oli tal -nesa käändelõpuga, koeral oli ahukas (kohev) saba, aken läks kartuliaurust resedaks (uduseks), rabas olid laugaste asemel älved (või oli see üks laugaste eriliik?), loomi tuli kamandada (talitada)... Ja muidugi olid lest ja kammeljas erinevad kalad - müsteerium, millest mina küll kunagi aru ei saanud, ühed lapikud ju mõlemad. Aga kuna vastavalt Memme valikule olid meil söögiks valdavalt kammeljad, siis suutsin mina kord täiskasvanuelus Tartu turuhoone kalamüüja parajasse hämmingusse ajada, kui talt kaks kilo kammeljaid küsisin... Ja muidugi maadlevad ka minu lapsed Memme ja laiemalt kogu Vanaküla pärandina vältevaheldusega, määrates emakeeletunnis kolmandasse vältesse sõnu, mis sinna teps mitte kuuluma ei peaks...
Üks igavesti lahendamata küsimusi Memmega seoses on ka see, et kas ta tõesti abiellus minu vanaisaga ainult külamooride kiuste ja viha pärast, et nood arvasid teenijaplikat perepoega püüdvat, aga mitte kätte saavat. Memm rääkis korduvalt, et tal oli plaan ainult kolm korda "lugemas" käia ja siis mitte abielluda... aga siis oli tal külas käinud tema ema ning öelnud, et kus sa, laps, kui juba nii palju tehtud, siis nüüd enam taganed...Ja tema Mart oli teda ikka väga tahtnud... Ja nii ta olevatki siis poolenisti vastu tahtmist mehele läinud - mehele, kes temast pea tosin aastat vanem ja kel kõige krooniks kirikumaksudki maksmata... Ja kellega ta ometi elas terve pika elu ja kui vanaisa 60-aastaselt halvatuks jäi, kõndis Memm raske laudatöö kõrvalt iga päev Loksa haiglasse ja tagasi. See on edasitagasi ligi 30 kilomeetrit. Oli november oma lõputu pimeduse, saju ja poriga. Ja Memm oli siis 48-aastane ning ei läinud pärast enam uuesti mehele.
Eks nüüd, kui Memm saab Loksa surnuaial maetud oma mehe kõrvale, ole neil aega neid ammuseid asju harutada. Ja omavahel võibolla rääkimata jäänud jutte ära rääkida.
Aga kirik... Ka siin ei tea ma, kui tõsine oli Memme usk. Palvetamist ja usust rääkimist Memme puhul ei olnud, kuid kindlasti oli usk talle omamoodi pidepunktiks siin elus. Ka läbi kogu nõukogude aja - paaril korral nägin Memme koguni Piiblit lappavat, ehkki ta muidu naljalt raamatut kätte ei võtnud. Mis seal salata - tema lugemisoskuski oli üsna vaevaline...
Kui Memmel aga millegi peale annet oli, oli see käsitöö ja taimede - loomade kasvatamine. Tikitud seinakatted, laudlinad, kardinad. Tohutud kogused sokke ja kirikindaid, mida praeguseni kasutame. Lilled vohasid ja õitsesid Memme kambrites, samas kui mina lohutan end põhjuste otsimisega (kuiv, keskküte jne) sellele, miks Memme jõulukaktus pole pikki aastaid minu kodus õide läinud... Kõik memme loomad olid ilusad, hästitoidetud, siledad ja läikiva karvaga - isegi igakevadine lammastepügamine oli omal kombel puhas töö, sest Memm oli lambad juba enne niitmist ära pesnud...
See lugu läheb nüüd pikaks ja segaseks, sest järjest ründavad mälupildid Memmest ning püüan neid kuidagi üheskoos ja üldistatult edasi anda. Aga tunnen, et see ei õnnestu hästi - ilmselt peab Memmele mõtlemise valu veel selgima ja mõtted selginema.