Jüri tuli täna Kullost ja tilgutas kinga jalast võttes esikupõranda verd täis. Lennumudelismi ringis oli ta pillanud jala peale raske valuvormi, mida kasutatakse seal raskusena liimitavate detailide kokkuvajutamiseks. Vorm tabas jalga muidugi nurgaga: kingas auk, varbal küüs lahti ja kah auk sees. Päris hirmus nägi see varvas välja.
Kusjuures Jüri oli pärast õnnetust kõigepealt ikka oma lennukitiiva hoolsalt raskuse alla seadnud ja siis alles vaatama hakanud, mis jalaga juhtus. "Ei tahtnud uut tiiba tegema hakata," põhjendas ta, kui ohkisin tema kirjelduse peale, et kuidas küll niimoodi. Siis tõi juhendaja talle sidet, ta surus kinga jalga tagasi ja lonkas Kullost jalgsi koju - see on kaks trollipeatuse vahet.
Oeh, mu emasüda valutas seda kuuldes ilmselt sama hullusti kui poja varvas :) Emadega on ju selline lugu, et tahaks lapse valud kõik enda peale võtta - isegi kui see laps kõrgub peajagu üle su pea ning võib su kerge vaevaga lihtsalt sülle võtta ja teise kohta teisaldada...
Käisime Jüriga ka traumapunktis. Röntgen näitas, et luu on terve ja nii seoti varvas lihtsalt kinni. Enne uhuti küüne alt välja sinna klompi kogunenud veri - mina seda õnneks ei näinud.
Aga lennumudelismist veel nii palju, et Jüri sai hiljuti oma lennumudeliga ühel võistlusel 4. koha. Eks näis, mis selle mudeliga saab, mille tiib praegu valuvormi all kuivab :)