Get a life!

Kaja kirjutab elust ja kõigest, mis selle sees on

Värvikad hüüdnimed, värvikad persoonid

Hakkasin mõtlema, kas mul on olnud mõnd üldteada hüüdnime, mis praegugi veel meeldiks ja sobiks näiteks internetiavarustes oma eesnime järgi sulgudesse lisada, et end muudest Kajadest eristada. Sest perekonnanimega oleks nagu liiga ametlik. No ei leidnd midagi sobilikku, ehkki eks neid nimesid - küll lühemat, küll pikemat aega kasutusel olnuid - ikka leiaks.

Küll aga tuli meelde vanaemade ja ema juttudest ning ka enda mälestustest omaaegseid värvikaid külapersoone, kellest enamikke teatigi ainult hüüdnime pidi.

Pigi-Ruudi oli küla kingsepp ajal, kui mu ema veel väike oli. Oma ametis võis ta isegi osav olla, kuid põristas koletul kombel r-tähte. Ning kuna ta oli ka äkilise meelelaadiga ja vihastus kergesti, armastasid lapsed suvel tema akna alla hiilida ja kooris hüüda: "Sitt - tatt - silmavesi, Pigi-Ruudi - rrrrrr!" Mille peale kingsepp alati koletul kombel endast väljunud ja lapsi malakaga taga ajama sööstnud - ei meeldinud talle ei tema hüüdnimi, veel vähem aga r-tähega osatamine.

Ara Soru oli viinanina minu lapsepõlvest. Nimi moodustus tema kodukülast (Hara) ja igipõlisest ettepanekust poetrepil: "Teeks õige ühe soru?" Minu mälestus temast ei seostu aga poetrepi, vaid meie tanumaotsaga. Nimelt ei võtnud maani täis Ara Soru jalgrattaga sõites teekäänakut välja ning kukkus. Millele järgnes pooletunnine tsirkus, mida meie emaga kambrikardina tagant, kõhud kõveras, jälgisime. Soru tõstis ratta püsti, upitas selle najal seistes jala üle "meesteka" raami ning teatas valju häälega: "Aga nüüd - arapp!" Ja kukkus, niipea, kui oli ratta veerema lükanud. See kestis kordi ja kordi, enne kui ta lõpuks ime läbi uuesti sõitma sai ja  edasi vänderdas (külatee käis siis meie õuest läbi).

Kakurott oli mu ema esimene sissekukkumine külapoe-müüja ametis. Nimelt rääkisid kõik temast selja taga kui Kakurotist, nii et ema, lihtsameelne, arvas selle pärisnime olevat. Ja kord, kui mees poeleti ees õlle ära kulistas ja minema asutas, käratas müüjanäitsik: "Hei, Kakurott, aga raha?" Mille peale mees olevat kangestunud, aeglaselt tagasi leti poole pöördunud, raha letile asetanud ja solvunud väärikusega märkinud: "Neiu, minu nimi on tegelikult hoopis See ja See". Mina tema tegelikku nime ei mäleta, kuid emale olevat see küll igaveseks mällu sööbinud.

Veidraid asju armastavad inimesed ikka läbi aja meeles pidada ja edasi rääkida :)

Kommentaarid (1) -

  • Siiri

    17.11.2007 18:47:26 | Vasta

    Kui mina sattusin maale (Tali küla, Pärnumaa) elama, siis alguses mulle tundus, et kõigil on hüüdnimed. Nii et olin kindel, et mullegi varsti mingi hüüdnimi pannakse, aga seda (vist) ei juhtunud. Ju ma polnud nii värvikas tegelane.
    Praegu tulevad meelde Tipsa-Tapsa (vana mees), Jänes (väga ehtsa kortsus nõianäoga vana naine, kes oli kiilakas ja kandis parukat), Dusja (ka vana naine), Eesti Neiu (eemal metsa servas üksi suures talus elav vana naine, kes alati riietus väga vanaaegsetesse riietesse, näiteks olid tal ilusad palmikutega kootud villased sukad ja rätik alati peas, ta pidevalt kahtlustas, et teda tahetakse rahaga petta), Hulljulge (noor joodikmees, kes kihutas autodega ringi ja suri metanooli juues), Hobune (vana, pika näo ja kõva kuulmisega mees), Konn (vana naisõpetaja, ainuke õpetaja, kelle hüüdnimi oli kestnud kolme põlve jagu õpilasi), Äss (vana joodikmees, kõva häälega, väga iseteadlik, nimi loomulikult pärit mängukaartidelt, mitte inglise keelest).
    Hüüdnimed ei olnud neil kuidagi seotud päris nimedega ning Dusja poeg sai ka hüüdnimeks Dusja, kui ta läks maakoolist keskkooli ning tema külast pärit teised lapsed tõid hüüdnime endaga kaasa.
    Muide, minu praeguses kodutänavas New Yorgis elab Eesti Neiu koopia (ma ei mõtle siinkohal ennast Smile)

Lisa kommentaar

Loading