Mammu kutsus mu Veera sünnipäevaks Tartusse. Et aitaksin tal korraldada - ikkagi 85.juubel, ehkki külalisi pidi tulema vähe ja kõik omad - ja et tooksin ühtlasi ka tema siis tagasi koju.
Muidugi aitan ma Mammut hea meelega ja muidugi oli meeldiv mõelda taaskohtumisest inimestega, keda polnud aastaid näinud... aga muidugi kripeldas mul sees ka halva inimese mõte, et miks ei tee seda kõike Mammu poeg ise, kelle nägemisest ka tema sugulased ju siiski suuremat rõõmu tunneksid kui minust. Seda enam, et ma olen harjunud ka sugulaste ringis käima koos Leivoga, aga eelmise abielu kaudu saadud lähedaste ringi- ehkki ma ka neid hinges oma sugulasteks pean - tundus teda nagu veider kaasa kutsuda... See kõik tegi mu eelmisel õhtul üsna mossitavaks ja vägisi tikkusid pähe mõtted raisatud laupäevast.
Aga siiski oli kõik tore. Lausa üle ootuste tore oli näha mu sealpoolse suguvõsa lemmikuid, Natit ja Maiat-Ennu, ning Mammu rõõmus rahulolu sujuvalt ja ilusti kulgenud päevast oli minugi rõõm. Veeragi oli sünnipäevaelevusest tragim kui muidu, viibis mõtetega kohal tänases päevas ja võttis õnnitlused vapralt vastu.