Vanasti olid Roheliste Rattaretkel ikka uhked ajad: käidi vallutamas suletud linna Paldiskit ning ei lastud rahus toimetada fosforiidikaevandustel. Oli ühiskonda edasiviivat protesti, oli ilu, võlu ja õudu. Nüüd aga, ühiskonna stabiliseerumise järel, on rahumeelne rohelise asja ajamine ja säästliku mõtteviisi propageerimine. Pole ju kellegi-millegi vastu protestida.
Või siiski?
Enamik looduses liikujaid on ilmselt kogenud hämmastust, kui ajast aega sealtkaudu kulgenud teele või matarajale on äkki kerkinud aed või liikumist tõkestav tõkkepuu. Kui kallasrada on kinni pandud, nii et rannikul tuleb kalpsata mööda kive või sumbata põlvini mudas. Seda kõike muidugi aias lärmavate hiigelkoerte ähvarduste saatel. Sest maid ju ostetakse ja müüakse ning loomulikult tuleb saada aru ka uutest omanikest, kel oma maa kasutamisega senisest erinevad plaanid. Ent tuleb aru saada ka loodushuviliste mõistlikust eeldusest mööda teid takistamatult liikuda.
Nii kujuneski Roheliste Rattaretk 2008 eredaimaks emotsiooniks esimese päeva sõidu viimane osa läbi Ahunapalu, Leego ja Virvissaare. Lõik, kust vallakaardil viis läbi tähistatud matkarada, kuulus aga eraomanikule. Ning nagu korraldajad läbi mikrofoni teada andsid, oli mees tee lihtsalt üles kündnud.
Noh, üles kündnud või mitte - seltskond rattureid, meie Leivoga nende hulgas, otsustasime ikka selle eeldatavalt ilusa sooülese lõigu läbi sõita. Mina kujutasin ette, et "üles küntud" tähendab seda, et kahel pool teed asuvaid põlde kündes on ka põldudevaheline tee risti üle tõmmatud põllu osaks muudetud. Ja et sellest saab siis põlluserva pidi mööda minna, vajadusel ratast tassides.
Tegelikkuses tähendas "üles küntud" konkreetselt seda, et piki teed oli kilomeetrite viisi sahka veetud.
Pidi ikka inimesel viha olema, mõtlesin endamisi. Kui palju muud asjalikku saanuks tehtud selle aja ning masinaga!
Ühel hetkel oli maaomanik ka ise meil oma jeebiga vastas. Iseenesest mõistliku jutuga mees - põhiargumendiks, et tema on seda teed aastakümnete jooksul ise ehitanud, tegu pole valla-, vaid erateega ning ka praegused künnitööd on tegelikult teehooldus: tee keskele rööbastevahelisse alasse kasvanud rohi tuli maha tõmmata, et saaks tee ühtlaselt siledaks. Ning matkajate vastu pole tal midagi, peaasi, et need tema õuest läbi ei läheks ning tema vilja ei talluks. Arusaadav. Tundus juba, et konflikt oli ülepaisutatud ning omanik täiesti mõistlik mees. Lahkusime, tema oma autoga ühele ja ratturid teisele poole.
Peatselt kihutas aga dzhiip rataste alt liiva ja kive pildudes tagasi ning jäi seisma mingi abihoone kõrvale. Seal oli tupiktee, sest ees jätkus juba hoone seinast metsani ulatuv ebamäärase kujuga, võrdlemisi niru viljapõld. Aga ikkagi põld. Taamal sinetas metsaviirg ning minna ei paistnud olevat kuhugi.
Ja juttu jätkus kauemaks: omaniku poolt pidevalt korratud väide, et siit ei lähe edasi mingit teed, et ei tohi talluda tema vilja ega siseneda tema õue; ratturite poolt soov siiski kuidagi edasi saada ning tee jätkumise kohta aimu saada. Pealegi teadsid siin varem viibinud, et matkarada kuskilt põllu tagant siiski jätkub, üle raba viib isegi laudtee. Aga kuhupoole siin omaniku maadel hoida, et seda kaotatud teed teiselt poolt üles leida?
Kõige hullem ongi asju ajada inimesega, kes konkreetselt ei ütle, mida ta tahab. Nagu ka see omanik, kel ilmselt muudes eluvaldkondades otsustamisoskusega mingeid probleeme ei ole: ta ilmselgelt ei tahtnud midagi selget öelda, vaid aina suuremaks kasvavat ratturiteparve niisama peetida. Võibolla ka tüli üles kiskuda, et oleks pärast täiendavaid argumente vallas matkaraja sulgemist nõuda või muud sellist.
No eks sel võimalikul taotlusel oli ka tulemusi. Meeste hääled kippusid ärritunuks ja valjuks, kõneks võeti fraasid "Eesti Vabariigi seadus", "igaüheõigus" ja muu selline ühelt poolt, "kodurahu" ja "kutsumata külalised" teiselt poolt. No nii pidin ma paratamatult hakkama tööd tegema ehk üritama suhteid korraldada.
Väikeste käepuudutustega sai kõige ärritunumad ratturid vaikseks ning oli võimalik rahulikumas toonis omaniku poole pöörduda. Klassikaliselt, et hea peremees, kuidas me saaksime sind võimalikult kiiresti ja sulle väikseimate kahjudega sellest ebameeldivast olukorrast vabastada ning sinu kodurahu taastada. Ning ma ei väsi kunagi üllatumast, et sellised lihtsad Carnegie-tüüpi "kuidas võita sõpru ja mõjutada inimesi" õpetused alati toimivad - mõningase puiklemise järel rehmaski omanik lõpuks käega, et no minge siis pealegi seda metsaäärt pidi ümber põllu, seal taga miski siht ju on. Aga et mingil juhul ei tohi tema põldu tallata.
Meest sõnast. "Kõik haneritta ja ümber põllu!" liikus sõnum edasi ja nii me siis läksimegi. Oli päris lummav pilt poole kaare pealt seda põldu palistavat ratturiterivi vaadata.
Nii et selleks korraks õnnelik lõpp.
Loo moraal? Ilmselgelt oli konflikti algeteks mingi tegematajätmine ka kohaliku omavalitsuse poolt: kas pole seda teed servituudi alla pandud või midagi muud sellist. Või on omanik lihtsalt nii nahaalne, et lihtsalt ei hooli servituutidest ega muust, ka see on ju võimalik. Lahendus on kokkuleppe küsimus - aga ilmselt on see kokkulepe väga raske sündima, eriti kui ka kohaliku omavalitsuse poolel peaks tol pujäänitüüpi, tõde ja õigust taga ajaval omanikul samasugune ametnik vastas olema.
"Litsid mehed need Vargamäe mehed," ütles kõrtsmik ja sülitas laias kaares üle leti. ("Tõde ja õigus, I")
Kuna omaniku nimi ja telefoninumber oli korraldajate poolt lavalt valjusti maha hõigatud, üleskutsega talle tema tegevust taunivaid sõnumeid saata, sai mees õhtu jooksul ilmselt üsna palju "tervitusi". Mulle isiklikult selline kraaklemismaiguline üleskutse kuulmise hetkel ei meeldinud, aga tagantjärele tunnistan, et oma idee selles oli. See oli kuidagi väga rattaretkepärane: mingi ühiskondliku valupunkti, antud juhul siis era- ja avaliku õiguse kokkupõrekoha torkimine.
Mine tea, ehk muutubki sellest midagi paremaks?