Laupäeval kolasime Katiga mööda poode. Jõulukinke otsides ja niisama ka. Zaras nägime nunnut seelikut: musta siidi-ja tüllimoodustist, lips kaunistuseks küljes. Katile väga meeldis, aga maksis mingi 600 krooni. Sellise seeliku eest ilmselgelt liiga palju.
Kuna ta oli tegumoelt väga lihtne, kihutasime joonelt Abakhani. Ostsime poolteist meetrit öösinist satiini (73 krooni), meetri musta tülli (22 krooni) ja jupi sametpaela (5 krooni). Ja täna ma siis viis tundi õmblesin. Seelik on valmis, ainult lips vaja külge panna - seda enam tõesti ei viitsinud.
Üldiselt mulle ei meeldi õmmelda. See on igav ja tüütu ning kui asi lõpuks valmis saab, olen nii kõriauguni tüdinud, et endal pole temast enam mingit rõõmu - teistele ongi sellepärast parem õmmelda, et nendel on vähemalt rõõm uue asja üle. Ning kui töötunnid rahaks ümber arvutada, tekib tõesti küsimus, et kas üldse on mõtet. Samas, ega ma pühapäeva pealelõunal selle viie tunniga lisa-viitsada-krooni poleks teeninud, nii et sellest vaatevinklist jälle nagu tasub... Aga jah, tavaliselt ma lihtsalt ei viitsi.
Kunagi õmblesin ma tõesti palju. Mitte et see mulle siis rohkem oleks meeldinud, aga lihtsalt ei jäänud midagi muud üle. Abiellusin aastal 1990 ja Kati sündis 1991, kui poest praktiliselt midagi saada ei olnud. Lähiaastatel ka mitte. Või kui oli, siis valuuta- või kommertskauplustes. Ning kuna üliõpilasemal oli aega ilmselgelt rohkem kui raha, siis ma muudkui õmblesin. Lapse kombinesioonid, joped,õuepüksid. Enda argirõivad ja isegi korporatsiooniballide kleidid. Jubedaim ettevõtmine oli mehe suveülikond - see lõpuks ka ebaõnnestus, sest revääride vaheriiet polnud kuskilt saada ja reväärid jäid pehmelt lotendama, kui neid just vahetpidamata tärklisesodiga ei turgutanud.
Kust ma kangast sain? Alguses oli põhiliselt nii, et varusid soetanud elutargad sugulased kandsid oma kirstudest kokku. Saada sünnipäevaks ja jõuludeks paar meetrit kangast oli täiesti normaalne. Beezhi ülikonnariide, mäletan, tõi tädi Veera Soomest - ta oli seal mingil folkloorikongressil esinemas käinud ja selle vist vastuvõtjatelt kingiks saanud. (Oh, appi, kas tänapäeval kujutaks ette, et lähed rahvusvahelisele kongressile esinema ja sulle kingitakse jupp kangast ja pakk Presidendi kohvi???)
Mingil ajal aga avati Tartus Riia mäel popp kangapood - vist oli kah Abakhan - kus müüdi igasuguseid põnevaid ja ennenägematuid õmblustarbeid. Kaaluga, ka see oli uudis. Sissepääsemiseks tuli algusaegadel väljas tunde sabas seista ja kogu aeg oli hirm, et äkki lõppevad kangad otsa. Ent see oli üks esimesi poode, kus asjad EI lõppenud, olgu sabatajaid palju tahes. Selline väike kapitalistlik ime keset postsovjeetlikku Tartut. Ja õige varsti harjusid ka inimesed ära, et kangast ei peagi igaks juhuks koju lademesse ostma, vaid võib igal ajal tulla poodi oma pooleteise meetri järele.
Siis aga saimul ülikool läbi, läksin tööle ja hakkasin raha teenima. Ja kõike sai poest osta, ka muud poed olid juba kaupa pilgeni. J käis vahepeal Rootsis tööl ning mina temal külas ja poode rüüstamas, nii et pärast seda käis Kati ainult välismaa riietes nagu väike eputrilla. Ja need riied olid uued, poest ostetud, mitte kuskilt humanitaarabist saadud! Ja kui Jüri sündis, siis ma lausa põhimõtteliselt ei õmmelnud talle ühtegi särki ega ühtegi paari sipukaid ise, kõik asjad olid poest. See oli nauding - osta, mitte ise teha. Uskumatu, mis tollal tähtis ja eriline tundus...
Oma kuulsa Singeri masina eest võlgnen aga tänu Rootsi vanaisale: see on minu osa tema pärandusest. Praegu tundub, et no mis see siis ikka ära ei ole, aga nõukogude ajal oli välismaa õmblusmasin tüdrukule ikka kõva kaasavara... Ja töötab suurepäraselt siiamaani.
Aga jah, vahepeal ma pikki aastaid ei õmmelnud temaga midagi. Kui just hargnenud voodilina- või käterätiots välja arvata. Mood oli ka selline, et väärtustas pigem korralikku viimistlust ja head rätsepatööd ja seda on tüütu teha.
Viimasel ajal olen aga taas tüdrukutele ühtteist õmblema hakanud. Eeskätt seetõttu, et praegune mood on tõeline laiskade iseõmblejate paradiis: palistamata kaelused ja varrukasuud, rebitud ääred, lohakad õmblused... Sellega saan ma suurepäraselt hakkama!
Ja isetegemine muutub vähehaaval vist popiks jälle kah. Kati sõbrannad vihuvad peaaegu kõik midagi ise teha: Balti turu pärlitest kõrvarõngaid, heegeldatud bikiine, salle, mütse, pontshosid... Eks ma pean kah trendi järgima.