2008. aasta Winter XDream toimus Valgehobusemäe kandis. Uuendusena Eesti seiklusspordi ajaloos oli tegu esimese võistlusega, kus SI pulk polnud mitte üks tiimi peale, vaid kinnitatud iga võistleja randme külge. Nii oli ka minul põhjust punkte märkida, mida kõrvalolevalt Alari tehtud pildilt näha :)
Esimestes punktides põhjustas punktimärkijate kolmekordistunud arv muidugi paraja sagimise. Nii paraja, et Leivo ja Alar teisest punktist seda märkamata mööda jooksid. Mina, kes ma punkti kenasti ära võtsin, ei märganud inimhulgas omakorda seda, et nemad võtmata jätsid.
Nii hargneski mõne aja pärast rajal järgmine dialoog.
Leivo: Kurat, kuidagi vale suund...
Alar: Liiga paremale kisub...
Kaja (kõhklevalt, sest kaardilugemine pole tema tugevaim kompetents): Minu meelest on küll õige ju, otse 35. peale...
Leivo: Me läheme 32.
Kaja: Mis, kas teie ei võtnudki siis seda kraaviäärset punkti? Mina võtsin! Me oleme sellest ammu möödas!
Leivo ja Alar: P****e!!! (Jooksuga tagasi)
Nii olengi mina 32.punktis registreeritud kümmekond minutit oma tiimikaaslastest varem. Kokku kaotasime selle massijooksust tingitud apsakaga ca 15 minutit.
Edasi läks päris hästi, kui mitte arvestada seda, et Leivo ja Alar olid otsustanud kas kaotatud aega juba lähemal paaril kilomeetril tagasi võita või siis mind lihtsalt niisma hingetuks joosta. Kuna ma kandsin seekord (ikka tõelise spordipede kombel) pulsivööd, siis oli huvitav märkida, et pulss oli pidevalt 175-180. Ja ehkki ma oma keskkooliaegsest kuulsast poolaastast - ainsast, mil süsteemselt jooksutrenniga tegelesin - mäletan treenerite kollektiivset vaimustust selle üle, et jaksasin väga kaua kõrge pulsiga töötada, polnud täna siiski koht noorussaavutusi meelde tuletada. Õige pea olin täiesti oimetu.
Päästjaks sai "veniv abieluside" (™perekond Hallikmaa) või "pulsitaastusvöö" (™Leivo), lihtsalt öeldes vedamiskumm. Leivo võttis mind sappa, kuni vähehaaval jälle ära taastusin. Alloleval pildil (ikka Alari foto) on vedamise stiilinäide.
Võistlus oli valikorienteerumine - iga tiim valis ise, mis järjekorras punkte läbida. Erandiks oli kaks punktipaari, kus paari moodustavad punktid tuli läbida teineteise järel - tõsi, ükskõik kumba enne võttes.
Teise punktipaari lõpus õnnestus meil teha oma teine viga. Punkti 45 otsisime oma pool tundi. Mina igatahes ei saanud enam üldse aru, kus me oleme :) Otsimist halvendas minu jaoks see, et praktiliselt kogu selle aja solberdasime jalgupidi vees ja lodus. Mul olid jalas Salomoni multispordtossud, mille "vesi sisse, vesi välja" muul ajal igati hästi toimis. vette astudes oli küll korraks külm, kuid kiiresti hakkas soe ja ehkki jalad olid kogu võistluse aja läbimärjad, oli valdava osa ajast jalgadel soe. Välja arvatud siis selle 45. punkti otsingutel, kus "vesi välja" ots lihtsalt ei toiminud, sest iga samm viis uuesti vette. Siis olid küll varbad juba tundetud ja ka jalgadel kangestuskrambi eelne tunne... Aga õnneks leidsid Leivo ja Alar meid kaardilt üles ja selle järel kohe ka punkti.
Ja siis oli jälle hea. Jooksime, ja kuna tee oli kaetud edaspidi kuiva lumega, soojenesid ka mu jalad kiiresti üles. Pulss oli 150 kandis, pigem isegi alla kui üles, nii et jaksasin lipata küll. Köie otsas jooksmise rõõmu sai nüüd maitsta Alar. Noh, üks juhuslik 10minutine viga tuli vahepeal veel - ega küll küllale liiga tee :)
Ja juba paistiski finish... ei, kõigepealt lisaülesanne. Panna jalga metsavahisuusad (need laiad, mis rihmadega saapa külge käivad), ronida Valgehobusemäe kõrgest nõlvast üles ja siis alla sõita. Paras jackassi ülesanne, sest nõlv oli ülemises kolmandikus selgelt mullane, alumises kahes kolmandikus küll valge kihiga kaetud, kuid jääs ja teravalt jõnksuline. Ja tulla sealt alla jala küljes loperdavate, halvasti kinnituvate suukadega...?
Arvan, et sel hetkel lõigi mul pulsi 199 peale (see oli minu tänane maksimumpulss ja üldse kõrgeim, mida mu kell oli võimeline näitama). Ehmatusest. Sest kujutasin elavalt ette, mis juhtub mu äsja kipsist vabastatud ja veel mitte täielikult paranenud pöidlaga, kui ma seal laskumisel kukun. Ja kukuti kõvasti, kindlasti sagedamini kui üle ühe.
Õnneks osutus, et üles minnes peavad küll mõlemad suusad all olema, kuid alla tulles peab all olema vähemalt üks suusk. Nii ma siis tulingi terve nõlva treppsammu, parem suusk kenasti käekõrval. Aega võttis hirmsasti, kuid pöial sai päästetud. Leivol ja Alaril läks muidugi oluliselt väledamini, sest nemad ikka sõitsid alla. Kusjuures kumbki neist ei kukkunud - nii et supersuusatajad mu tiimikaaslased :)
Tine osa lisaülesndest nägi ette kõik kolmekesi sama mäe otsa üles joosta ja vaatetorni ronida. Olime kolmveerand tõusu juba teinud, kui Leivo küsis: "Kas te all ikka 51. punkti võtsite?" Oops - mina ei võtnud! Alla tagasi.
Kusjuures - tegelikult ma võtsin. Enne lisaülesande algust. Aga Leivo küsimusest sain aru, et ka suusatamise lõpetamisel tulnuks uuesti sama punkt võtta (iseenesest loll mõte, aga nii palju on XDReamil onud jama lisaülesnade punkti võtmataunustamisest, et ma lihtsalt ei mõelnud - mõtlemisvõime taastus alles pärast söögilauas arutamise ajal). Selle täiendava ülesalla lippamisega kaotasime jälle nii aega kui ka - niiöelda otse finshi eel -kaks kohta.
Noh, aga shit happens. Finishis oli ikka hea tunne.
Ning selle võistluse puhul väärib kindlasti eraldi märkimist, et Leitti ja Anne olid üle hulga aja (täpsemalt üle kolme aasta, vähemalt Leitti puhul, kes vahepeal Maria juba kaheaastaseks kasvatanud) taas multispordirajal!
____
Teiste muljed. Leivolt eriti lõbus lugemine, kuidas me pühendasime talvise võistluse sellele, et suveks tugevamaks saada. Alari pildiseeria samal teemal (sealt on võetud ka siia lisatud fotod). ETV Sport video (Lembitu Kuuse) ja intervjuu võitjatiimiga. Unihiir oli tiimis, kellele Valgehobusemäel enam suuski ei jätkunud, nemad õnnelikud said lisaülesande inimlikul moel läbida. Kristo muljed, kuidas rada läbida 3.09-ga (tema blogi nimi on, muide "Tark ei torma"). Ritsika kirjeldus, kuidas läbida rada vigu tegemata (see, kui suusk jalga ei mahu, pole enda viga). Heiti tagasivaade raskele pühapäevale (ja selle lõpus link Maare KAM-kirjeldusele). Rajameistri vaade asjale ka.
Tulemused. Lõpetanud 187st tiimist (nimekirjas oli 195) olime 73.kohal, 75st lõpetanud segavõistkonnast 16ndad. Kui veel neid apsakaid poleks olnud, küll siis oleks ägeda tulemuse saanud :)))