X-T kolmas, suvehooaja viimane osavõistlus toimus Läsnal. Randyl ja Heigol on sooja ilma tellimisel käsi sees olnud juba kevadiests etapist alates, kus ülejäänud Eesti +10 kõrval oli Aegviidus +25, teisel etapil oli lihtsalt ebatavaliselt ilus kuum suveilm... aga no seekord olid mehed temperatuuri tellimisel vist hulgiallahindlust saanud ja kuumust kohe kapaga võtnud. Ilmateade ennustas paljulubavat +36 ning nii oligi: võistluse järel näitasid kellad maksimumtemperatuurideks kellel +38, kellel +39 ja miinimumiks alla +32 ei tulnud kellelgi.
Stardi eel hoiatas Heigo, et vett tuleb rohkesti kaasa võtta, sest rabadki on kuivad ja väljaspool joogipunkti pudelisse eriti midagi juurde võtta ei ole. Poolkohalikuna jäin rabade osas siiski väiksele eriarvamusele ning usaldasin joogikotti jooksuetapile mitte kaasa võtta - mulle on taas päris meeldima hakanud ilma kotita joosta ning lootsin kaks tundi loodusvee abil vastu pidada.
Tegelikult läks seekord tunde kaks ja pool, aga rabavee osas oli mul õigus - seda jätkus. Jätkus ka muda, millesse kõige drastilisem oli üle-mülka hüppel ühe jalaga puusani sisse vajuda ning jalga mitte enne kätte saada, kui ka käsi õlani mutta ajada ja jala ümber tekkinud vaakumit veidi õgvendada. Alles selle järel kandsid Leivo sikutamised vilja ning sookolli korina saatel saime mu jala mudast kätte.
Ja siis see kuumus. Ma ei liialda, kui ütlen, et oli lihtsalt kirjeldamatult kuum. Päike hõõgus, maapind hõõgus ja kerge tuuleke, mis aegajalt veidi leevendust tõi, oli tõesti ainult äärmiselt kerge.
Ja ometi tabas mind selles kuumuses keset raba veider külmavärinate hoog. Kahtlustasin juba, et olen saanud päikesepiste või organismi üldise ülekuumenemise tõttu kuumarabanduseelse seisundi ja et meie võistlus siinkohal nüüd lõpeb. Õnneks aga oli lähedal laugas, kust läilasooja rabavett näkku ja pähe ja kaelusest sisse loopida - hetkeks hakkas küll veel külmem (ilmselt seetõttu, et vee aurustamine jahutab keha), aga kohe selle järel läks olemine heaks.
Stardieelne lisaülesanne saab sellel võistlusel ilmselt traditsiooniks. Seekord meil sellega ei vedanud, sest võistluspaika sõites ei märganud meelde jätta, palju oli tee kõrval punktitähiseid (õige arv andnuks esimesed punktid) ja pakkusime üle.Aga see selgus muidugi alles võistluse lõpus, rajal ei mõelnud me selle üle hetkegi.
Kõige-kõige parem punkt oli kahtlemata see, kus punktivõtja pidi ujuma üle järve. Rüütellikult andis Leivo selle lõbu mulle ning planeeris sel ajal ise kaldal rada. Kahjuks ei saanud seda ujumispunkti võtta teist korda, vaid mitu korda tohtis külastada täiesti tavalist punkti järve kaldal (klausliga, et kahe külastuse vahel peab olema vähemalt kaks muud punkti ning kaks korda sama lisaülesannet sooritada ei tohi). Valitavateks lisaülesanneteks oli võrkpalli kõksimine, palli loopimine üle väikese järsakulõhe, lindiga piiratud puude lugemine ja piltidelt 10 erinevuse otsimine. Kuna juba ajalooliselt on teada, et pallimängud ei ole meie tiimi tugevaim külg, valisin esimeseks alaks puude lugemise. Neid oli muidugi neetult palju ja lugesime mitu korda ja päris õiget arvu, nagu hiljem selgus, ikka ei saanud, aga vähemalt sai vahepeal veidi hinge tõmmata. Ka teist korda samas punktis olles eelistasime ajutööd ja piltidelt said erinevused naksti leitud.
Jalgrattaetapp tundus kaardile vaadates krutskiga: valida oli tihedalt, kuid rattasõidu mõistes ebamugavates kohtades asuvate punktide või siis pikema tiiru kasuks. Eelistasime viimast, sest kui minu rattaetappe vaadata, siis drastiliselt langeb mu kiirus just igasugustel "nikerdamistel" - liivas, ratta tassimisel, järskudel pehme pinnasega tõusudel jms.
Noh, saime muidugi nikerdamistki. Kui Leivo ühte punkti võttes puu otsa ronis, sain tema käeviipest valesti aru ja sõitsin mööda teed edasi. Tegelikult olnuks õigem sealt tagasi minna... aga Leivo puu otsast alla jõudes olin mina juba nii kaugel ees, et Leivo tegi plaani jooksvalt ümber ja sõitis mulle järgi. Mille tulemusel lõpetasime ratastega jões sumbates, raiesmikul, mahalangenud puudega metsas ragistades ja muudes toredates kohtades. Punktivahe läbimiseks kulus kolmveerand tundi.
Tõsi, kümmekond minutit sellest kulus remonditöödele: esimest korda minu seiklusspordi ajaloos tabas mu ratast tehniline rike ja ühel hetkel ei käinud pedaalid enam ringi! Püüdsin neid üht- ja teistpidi loksutada ning hüüdsin Leivot appi. Kuid kuna me olime just jõudnud äsjalõigatud sihilt enamvähem normaalsele rohtunud jalgrajale, oli Leivo kohe pedaali andnud ja silmapiiri taha kadunud. Kui ta mind lõpuks ootama jäi, sai ta muidugi tublisti imestada, et miks mina, kes ma varem kändudegi vahel edukalt ratta seljas püsisin, nüüd täiesti sõidetaval teel sõiduvahendit käekõrval lükkan.
Probleemi uurimiseks võttis Leivo tagumise ratta lahti - ja korraga oli terve ümberkaudne rohi täis erinevas suuruses hammasrattaid ("tirr lagunes laiali", sain selle määratluse hiljem teada). Õnneks leidsime kõik osad üles, Leivo pani need õiges järjekorras kokku tagasi ja sõit võis jätkuda. Või mis sõit - kohe ootas taas ees järgmine meeleolukas raiesmikuületus. Seda puhku küll viimane ja selle lõpus ootas korralik tee, nagu oli näha taamal kihutavast Tiidust ja Heitist.
Edaspidi kohtasime nende tiimi veel mitu korda ja enamasti nii, et nad meist hooga mööda tuhisesid. Kuna meie sõitsime vahetusala poole suhteliselt otse, aga nemad tegid mitmete punktide juurde lisahaake, oli neid kordi päris mitu, kus tagant äkki hirmus robin kostma hakkas ning eriti Tiit ratast väänates ja kummide alt kive kahte lehte pildudes nagu tuulispask mööda põrutas.
Lõpptulemustes kaotasime sel etapil kolmanda koha pooleteise minutiga. Ma olin enda peale väga nördinud, sest vähemalt kaks minutit oleksin suutnud kiiremini sõita täiesti vabalt. Aga sarja üldarvestuses teine koht polnud kah üldse paha, eriti kui lohutada end mõttega, et segatiimide arvestuses oli seekord üldse X-T keskmisest kõvem konkurents.
Igatahes on X-T väga tore sari. Mulle meeldib eriti see, et määrajaks on aeg, mitte raja pikkus ning võid kindel olla, et viie tunniga oled metsast väljas. Tip of the day korraldajatele järgmiseks hooajaks oleks aga see, et eriti viimasel etapil, kui kuulutatakse välja ka hooaja koondtulemused, ei peaks olema palju lisaülesandeid, mille punkte on keeruline kokku võtta. Ligi kaks tundi exceldamist (või mis iganes programmis neid punkte ja trahve liidetakse-lahutatakse) oli ikka parasjagu tüütu.
Tulemused teada ja auhinnakausid käes, siirdusime seltskonnaga meie maale mitteametlikku aftekat pidama. Kuna me ise saabusime koos külalistega, siis aitäh emale, kes oli hunniku kartuleid koorinud ja ära keetnud ning muid ettevalmistusi teha aidanud. Ning kui saabusid ka õlled (väidetavalt oli Viitna pood kuivaks ostetud kui mitte õllest üldse, siis jahedast õllest vähemalt), läks olemine juba päris heaks. Lämbe kuumus püsis muidugi veel ka õhtutundidel, nii et Minn otsis vahepeal jahutust lausa keldrist, istudes sinna jahtuma viidud meloni kõrval. Minu ettepanek, et ka õlled võiks ju keldrisse külma viia, hääletati seepärast üksmeelselt maha: muidu ei saagi Minni enam keldrist kätte, rääkimata sellest, et õllest ollakse ilma.
Mõne tunni pärast tõmbus taevas ähvardavalt pilve ning kõlasid esimesed ähvardavad kõminad. Veerand tundi veel lootsime, et ehk läheb mööda, aga kui jõudu koguvas tuules hakkasid vahtralt juba lehed ja väikesed oksad lendama, sai laud ühisel jõul imekiirusel katusealuse alla toimetatud. Ja oligi raju kohal: ilm pimenes ööks, välgul ja müristamisel polnud enam hoo ega hoobi vahet ning taevaluukidest pahises alla selge valge vesi. Kadus elekter, aga taastus taas. Ning trepil ja katuselauses troppavale seltskonnale pakkus vaatamiselamust keldrist välja tulnud Minn, kes äikesejumal Zeusina keset raju õuel toolil troonis ja kauaoodatud vihma ja jahedust kaifis...
Sama raju oli raputanud ka Käsmu folki, kogu ümberkaudset piirkonda ja tegelikult kogu Eestit. Ning meie Pohla tanuma otsas oli üks suurtest puudest saanud välgutabamuse ja teele murdunud.