Get a life!

Xdreami kevadetapp viis võistlejad Kloogale. Taas sai ületatud rajarekord võistkondade arvus: A-rajale oli registreerunud 112 võistkonda. B-rada pole vaja märkidagi: piirarv 150 sai nagu ikka täis loetud tundidega.

Meie startisime seekord lausa teisest reast, võistkonnanumbriga 19 eelmise aasta koondtulemuste põhjal. Nii ees polegi enne olnud :)

Kohe oli näha, et hooaja esimene osavõistlus ja alguse asi. Leivo unustas kaasa võtmata rulluiskude sisse käivad puhtad sokid (ja pidi jalga venitama minu võistlusjärgseks ajaks mõeldud varupaari). Alar unustas komapssi autosse (ja süstis stardialast viimastel minutitel seda ära tooma). Maha jäid ratta kaardihoidjad (ja Leivo sai Heiti käest ühe tuttuue asemele). Mina oleksin maha unustanud SI pulga (aga õnneks olin ma mõni päev tagasi just mõelnud, et SI on minu jaoks kaasavõtmiseks nii harjumatu asi, et pistan ta igaks juhuks kohe käekotti. Seal ta siis oligi, kui Leivo küsis: "Kas sa SI ikka võtsid?".)

A-rada alustas seekord kanuuetapiga. Ja kuigi tänavu tuleb Xdreamil kõigil liikmetel SI-pulgaga jaamas käia, siis kanuuetapil võib mööndusega punktis käia ainult üks. Meil sai selleks üheks Leivo.

Eks oli korraldajatelgi hooaja algus ja harjumatu asi: järve oli unustatud paras kogus vett sisse lasta. Mis need korraldajad õige mõtlevad!: kanuud venisid madalas vees savimudase põhja kohal nagu kissellis. Nii ütlesin mina. Või tatis - nii ütlesid otsekohesemad mehed. Või geelis - nii ütles üks ilmselt paadunud seiklussportlane naaberkanuust.

Muda oli liiga palju ka siis, kui kanuuga roostikust läbi ei saanud ja punktivõtjad rinnuni mutta kargasid. Leivo, kes oli kinnitanud kanuuetapiga kaardi kummiga jala külge nagu Sukapaela Ordu rüütel, sumatas ka mutta koos kaardiga. Mille tagajärjel kaart jala küljest eraldus ning ehkki Leivo sahmis kätega mudas kui aaret otsiv Guglunk, jäi kaart kadunuks. Pildil ongi vaade roostikumülkast, kus meie kanuukaart järvejumala ohvriks jäi.

Mis seal ikka. Kanuulaevastik oli järvel aukartustäratav, tuli lihtsalt teiste järel sõita. Omajagu abiks oli visuaalne mälupilt kaardist ja kanuuetapp oli õnneks ka lühike. Ühes punktivõtmiskohas saime vaadata ka sõbraliku naabrekanuu kaarti - ja nii see etapp suuremas osas ilma kaardita tehtud saigi.

Jooksuetapi eredaimaks muljeks jäi olelusvõitlus punkti ümber, kuhu korraga olid sattunud A-raja jooksjad ja B-raja ratturid. Kuna punkt oli targu ka selline, et sellele sai läheneda ainult ühelt poolt (puu küljes suhteliselt järsul ja kõrgel kaldaserval), oli trügimist ikka kõvasti. Võiks ju mõelda, et võtame kõik ilusti järjekorras, aga võistlushasrdis on see kahjuks välistatud. Mina lähenesin konkreetsele punktile näiteks nii, et kuna kalda all rähkles juba tropp turskeid mehi, astusin mina lihtsalt kaldast alla ja vajusin gravitatsiooni kasutades sujuvalt nende vahele, otse punkti juurde. Viivi, kes kasutas tsiviliseeritumat võtet ja seisis punkti taga puu juures, sai trügimises vist aga päris tublisti muljuda. Isegi Leivo tunnistas, et astus rüsinas talle kogemata jalale.

Rattaralli ehk legendorienteerumine sujus hästi. Mõnes kohas oli küll tunne, et rattaetapil on vett rohkem kui oli kanuu omal - suurtest lompidest läbi sõites lendas savisogast vett kahte lehte ja eriti tagasõitjale näkku. Oma palged sain savitäppidest lõplikult puhtaks alles kodus vannis ligunedes.

Rattaetapi sees tuli läbida lisaülesandena takistusrada. Üks takistus nägi välja nagu "Ninja Warriori" saates: rohkem kui kahemeetrine kaldus seinaga betoonblokk. Võtsin hoogu, jooksin üles, Leivo toetas alt jalga, ulatusin kuidagi servast haarama, siplesin üles ... ja kui olin võidukalt püsti tõsunud, karjus kohtunik, et seda takistust pole vaja võtta, sest see on liiga raske :) Nojah, alguse asi: me ei saanud eriti hästi pihta, millist käitumisjuhist edastasid takistuste juurde veetud kilelindid. Mõnel tähendas see, et alt ei tohi minna, teisel, et ülevalt ei tohi minna ja sellel kolakal, nagu välja tuli, siis seda, et üldse ei tohi minna... Lohistasin libistasin end mööda betooni alla tagasi, kriipides paljad käsivarred muidugi korralikult ära.

Teine lisaülesanne oli ära arvata kolme kaugele pandud punkti kauguste kogusumma. Minul polnud igatahes õrna aimugi, ka svahemaa on 200 või 300, 800 või 1000 meetrit, kuid Leivo ja Alar liitsid kokku maagilise 1750 - ja pääsesime null trahviga! Täiesti uskumatud mehed :)

Kuidagi märkamatult oligi käes rulluisutamine Paldiski poolsaare tippu viival, võistluse tõttu liikluseks suletud autoteel.  Mina oma vastomandatud enam-vähem oskustega saoin seekord osa maad ikka ka ise sõita, ehkki enamiku teed liikusime harjunud tandemina: Leivo mind lükkamas. Sai kiiremini.

Rulluisu järel tuli selle etapi pärl: coastaleering. Ilmselt oli see osa võistlusest ka põhjuseks, miks Klooga osavõistlust nimetati A-raja ajaloo ohtlikuimaks. Tee viis pangalt alla ja pangalt üles, järsaku põhja ja teisele poole üles, loomulikult ilma julgestuseta. Tuli lihtsalt leida enda jaoks piisavalt turvaline koht.

Eriti hästi õnnestus meil punkt 26, kus laskusime praktiliselt otse punkti kõrvale, samal ajal kui teised sahmisid kuskil kaugemal ülesalla ja edasitagasi ukerdada. Ühte järgmisse punkti tuli minna mööda kõrget müüri, teise jõudmiseks tuli läbida tõsine järsak. Järsaku teisel kaldal piknikku pidavad noored venelased olid vist üpris hämmastunud, kui mingid hullud üksteise järel sellisest kohast üles tulid. Aga igatahes olid nad väga abivalmis, ulatades servale jõudnutele ka abistavat-ülestõmbavat kätt.

Pärast seda emotsionaalselt enimpakkuvat etappi tuli koha ka laks adrenaliini: vahetusala ees tahtis üks auto meid alla tagurdada. Juht võttis ilmselt tahavaatepeeglisse vaatamata kiire hoogsa kaare, vaevu jõudsime eest ära hüpata. Kohtunikud kommenteerisid, et kohalikud on tee sulgemise tõttu kurjad ning autosid ümber pöörates eriti ei vaata, mida teevad...

Mis siis ikka, jälle rattale. Ühes kohas osutus, et punktist 34 punkti 35 jõudmiseks tuleb sõita kaardist välja. Mis seal ikka, kui tuleb siis tuleb. Sõitsimegi pimesi. Oletasime, kus me parasjagu oleme, ja jõudsime mingis kohas enamvähem kaardile tagasi. Enamvähem sellepärast, et päris kindlad Leivo ja Alar ei olnud. Seisatusime, pidasime nõu. Kaks tiimi sõitis mööda - hmm, ju siis vist ikka õige koht? Lõplik selgus kaardile kantud mõisa järgi, mis aitas asukohta tuvastada.

Vahele mahtus veel põnev ronimine koos ratastega järsust pangast üles - ja siis vaatas Leivo kokkuvolditud kaardi teist poolt. No muidugi oli 34->35 kohta tehtud eraldi kaart :) Sel hetkel me otsustasimegi, et kaardid on nõrkadele :) Seda enam, et legendi lugedes jäi silma ka see, et ühe vahepealse punkti võinuks võtta ainult üks võsitkonnaliiga, aga tugevad muidugi legendi ei loe ja meie võtsime selle kõik kolmekesi.

Rattaetapi sees oli lisaülesanne Paldiski veetornist köielaskuda (raskeim osa oli mööda raudredeleid üles ronimine, muu oli juba kukepea -arvestades seda, et Holmes kinnitas vöö ja Joosu hoidis julgestusköie otsa, võinuks sealt ilmselt kasvõi kinnisilmi ja käed lahti turvaliselt alla saada), rannas kividest 1,1m kõrguse torni ehitamine (Leivo leidis lähedalt telliseid, nii et ülesanne osutus imekiiresti teostatavaks), kirves pakku visata - ja finishisse kihutada. Viimast tegime tõesti täie auruga, sest teine tiim oli otse kannul.

Finishis tekitasin veel paanikat küsimärkide roduga oma SI-aegade väljaprindi lõpus: arvasin, et olen ähmiga viimase lisaülesande juures siiski ühe punkti märkimata jätnud, ehkki enda meelest olin piinliku hoolega alati kõiki sisenemise ja väljumise punkte jälginud. Põhjus oli aga selles, et mu SI oli võimeline salvestama koos ajaga ainult 30 punkti, kuid kuna tegin ka ühe lisaülesande (köielaskumise, mida pidi tegema kaks tiimiliiget), kogunes mulle võetud punkte rohkem ning viimase punkti osas tegi SI reservmärke ilma ajata.  Milline kergendus...!

Tulemuseks siis 29. koht üldarvestuses ja segavõistkondadest 8. Pole paha, nagu ütleb Mati Alaver.

Teiste muljed: Leivo kokkuvõte. Alari pildid koos kommentaaridega ehk siis fotoreportaazh (sealt on võetud ka siia lisatud fotod, välja arvatud köielaskumise oma, mis pärineb Toomas Holmbergi kaamerast).