Kui ma pärast eelmise aasta Xdreami Paide etappi kuni eilseni arvasin, et enam mudasemaks minna ei saa, siis täna see arvamus purunes. Saab küll. Väätsa etapil sumpasime rabas, müttasime jõeäärses mudas pokude vahel ning lõpuks isegi roomasime mingis suures kirjeldamatus mülkas. Ning kuna seekordne mudaetapp toimus taas samas piirkonnas – võistluskeskusega Veskisillal –, siis ongi mul ettepanek anda Paidele ja Türile kahe peale Eesti mudapealinna tiitel.
Vot sellised nägime välja juba siis, kui suurem mudaralli oli alles kaugel ees.
Aga olgu selle mudaga kuidas on, meie tiimi suurim väljakutse saabus tegelikult juba kolm päeva enne võistlust. Nimelt otsustas meie tiimliider Leivo kolmapäeva õhtul Lillepi rulluisurajal testida, kas kõvem on tema või asfalt ja kuna asfalt siiski peale jäi, oli meil kibekähku vaja leida talle laupäevaks asendusliige.
Listidesse ja Xdreami foorumisse paisatud üleskutsesse pani Leivo kirja, et tema asendaja peab suutma kaardilugemisel olla Alarile backupiks, võtma kanuupunktid (ta väljendas seda küll viisakalt “istuma kanuu ninas”) ja soovitavalt suutma rulluisutades pidurdada kahte inimest. Selle peale mainis paar inimest viisakalt, et niisuguste nõuete juures oleks lausa ime, kui keegi üldse julgeb oma kandidatuuri üles seada.
Aga ime juhtus ja julgeid oli lausa kaks. Esimesena reageerinu oli Sulev Kraam, eelmisel aastal võistelnud Xdreami A-rajal tiimi Leguar Xtreme koosseisus. Kuna tema tuli võistlusele Rapla kandist, siis näost näkku kohtusimegi temaga alles stardi eel. Ilmselt olime küll ka eelmisel aastal metsas näinud, kuid need põgusad kohtumised ei tule siiski arvesse.
Selleks, et ma rajal üksteist selgelt eristaksime, sai Sulev sai selga Leivo võistlusjaki. Ning muidugi oli võistluskeskuses kõigi meie tuttavate seiklussportlaste levinuimaks küsimuseks see, et kes meile siis täna “Leivot teeb” ja asjaosalise selgumisel päringud minu suunal, et kuidas ma siis nüüd nii ruttu juba Leivot vahetasin… Aga ette rutates võib öelda, et Sulev oli meie jaoks ilmselt maailma suurim vedamine asendusliikme osas. Esiteks oli ta suurepärane rattasõitja, võttes enda ka kogu meie tiimi (ja mõnikord ka teiste) vedamise rattaetapil, oskas suurepäraselt rulluisutada (ise kirjeldas enne tagasihoidlikult, et proff ta just pole, aga saab hakkama) ja luges ka kaarti oluliselt paremini, kui lihtsalt backupiks vaja olnuks. Ja teiseks oli ta lihtsalt tore – inimene, kellega ka rutiinsetes ja rasketes oludes on meeldiv koos olla, mõnusa huumorimeelega ja puha. Ja ta sobinuks (asendus)liikmeks ka füüsiliselt oluliselt tugevamasse tiimi, kui meie oma.
Alloleval pildil on meie ekstreem.ee tiim siis seekordses muutunud koosseisus.
Leivo aga võistles seekord inva- ja fotoklassis ehk siis kandis ümber randme stiilset elastiksidet ja tegi parimates punktides pilte. Tema tehtud need fotod ongi.
Start
Õhtul kella üheksa piaku kerkisid Kesk-Eesti kohale tumedad pilved ja kõlas kõuekõmin. Paistis juba, et start tuleb nagu 2005.aastal Ilumetsas, kus äikese ja paduvihma tõttu kadus võistluskeskusest elekter ning üdini märjaks sai juba stardipauku oodates. Ent seekord läks siiski teisiti: suurem vihm jäi tulemata ning veeuputuse mittetulemise lepingu taaskinnituseks lükkas jumal võistluskeskuse juurde taevasse imeilusa topeltvikerkaare.
A-rada startis seekord rattaetapile. Kuna eelmisest võistlusest oli hulk aega möödas, oli kõigil vist purakas sees, mida kohe välja laskma hakati: sellise kiirusega starditakse minu meelest pigem rattasprindile kui pikale seiklusspordivõistlusele :) Eks kihutasime siis meiegi, seda enam, et erinevalt Leivost ju Sulev ei teadnud, et ma tegelikult ikka väga ei jaksa, ning nii ma siis ikka püüdsin jaksata :) Suure tormamisega tegime kaasa ka ühe õnneks mitte eriti pikaks veninud massvea, jättes õigest teeotsast ära pööramata. Paari minuti pärast oli asi selge ja õigel rajal tagasi – muidugi oli mitukümmend tiimi mööda õiget teed selle aja sees mööda vuhanud, nii tige andmine oli alguses. Hea oli muidugi see, et selle väikese seisaku järel polnud mul enam kops koos ja jaksasin normaalselt edasi sõita.
Ratta seljas tabas meid ka esimene pimedus, nii palju kui seda jaanijärgsetel öödel üldse on. Pimedusest piisas aga selleks, et ma ei märganud üht keset rööbast olnud suurt auku ja sõitsin sinna esirattaga sisse. See jäi muidugi kinni ja järgnes efektne tagaratta õhkukerkimine ja minu salto üle lenksu. Üllatavalt ei saanud selle käigus aga üldse haiget ja isegi ehmatada ei jõudnud – põhiline emotsioon oli üllatus, et maapind läheneb ootamatul hetkel ja ootamatu nurga all. Egas midagi, püsti, ratas august välja ja edasi.
Allolev pilt pole tehtud küll esimesel rattaetapil, vaid juba rulluisule mineku eel, aga noh, igatahes on pilt meist ja jalgratastest :)
Rattaetapi lõpp saabus pärast südaööd, kui ratastega tuli üle kraavi ja läbi metsa raba peale ronida, sest seal oli rattavahetusala. Ühes kohas, kust kõik võssa keerasid, valitses kraavipervel suur möll, nii et läksime pigem pisut edasi ja keerasime sealt. Hiljem, juba tunde hiljem tagasiteel, ilmnes, et esimese ärapööramiskoha populaarsuse taga oli kraavi peale tehtud palkidest purre, mida me läbi võsaaluse hämaruse ja kaasvõistlejate selgade lihtsalt ei näinud. Aga see-eest avanes meil suurepärane võimalus ületada kraav ilma purdeta kohas ja saada osa esimesest mudakümblusest. Ja meie ratastel loomulikult ka: rattad tuli virutada järsult pervelt kraavi sisse püdelasse mutta, kuhu nad muide kenasti püsti seisma jäid, nii et esimesena läbi sellesama muda summinud Alar sai teisel pool kraavi neil kenasti sarvist ja sadulast kinni võtta ning nad pervest üles sikutada.
Suureks üllatuseks jooksid meile aga rabametsas vastu Kadarbiku Kanged – vastassuunas ja ilma ratasteta. Nad olid terve mõistuse kohaselt jätnud rattad sellest kraavist üle loopimata ja sohu vedamata - aga terve mõistus oli jätnud kahe silma vahele selle, et tegu oli eesootava vahetusalaga ja sinna lihtsalt pidi koos rattaga minema. Nii tegidki Kadarbikulised seekord A+rada, nautides ühtlasi selle suurepärase rabametsa korduvläbimist. Ning meil võis hetkeks olla uhke tunne, et oleme Kadarbiku Kangetest eespool :) Aga täiesti imetlusväärne on muidugi nende edasine liikumiskiirus ja suutlikkus – võtta sellest A+ rajavalikust hoolimata lõpuks üldarvestuses 6. koht (ja segavõistkondadest loomulikult esimene, sellest ma ei räägigi). Mitte et see nende puhul ei üksikult võttes ega ka tiimina imestama paneks, aga imetlema ikka. Ja väga.
17 km raba
Juba esimene pilk jalgsietapi kaardile tõi mu silme ette kujutluse, kuidas rajameister rahulolevalt käsi hõõrus võimaluse juures panna võistlejad suundorienteerumise korras mitu korda ristipõiki üle raba sumpama. Eks me siis sumpasime, jõudes lõpu eel moraalselt nii kaugele, et Alar oli nõus kanuuga isegi vastuvoolu sõitma või mida iganes tegema, et ainult rabast välja pääseda. Aga tegelikult oli tal lihtsalt muutlik meel, sest viimasel jalgsietapil muda ja pokude vahel igatses ta juba rappa tagasi :)
Rabapunktid leidsime minu meelest vägagi hästi. Minu jaoks on keset lagedat raba punkti leidmine täielik müstika olnud juba minu esimesest seiklusvõistlusest alates, kus oma tiimi kaardilugejana tegin “Hundi jälgedel” Taimo kõrval lihtsalt tarka nägu, ise mõhkugi aru saamata, kus kohas me keset täiesti ühesuguseid turbamättaid nüüd täpselt oleme. Minna asimuudi järgi kilomeetri jagu maad, vahepeal laugastest ja tümadest aladest mööda vongeldes ja kõrvale kaldudes – mulle tundub see jätkuvalt võimatu. Aga kui orienteeruda osata, on see õnneks siiski võimalik, ja Alar ja Sulev oskasid. Iga kord ma ka teoreetiliselt õpin ühtteist oma kaaslaste kommentaaridest, näiteks kuidas panna paika punkti asukoht vastassuunas asuva metsaviiru või muu selgelt kaardile kantud kaugema objekti järgi… aga reaalsuses jääb see müstikaks minu jaoks ikka. Ilmselt ka paljude teiste jaoks, sest punkti 14 minnes kohtasime siin ja seal mätaste vahel tiime, kes küsisid, kas leidsime punkti 10 üles. Keegi neist polnud tol hetkel optimaalsel liikumistrajektooril 9->10, vaid täiesti üllatuslikes kohtades. Saime neile siis vähemalt otsitava umbkaudse suuna kätte näidata.
Ühes kohas oli punkte traditsiooniliselt ühendav sirgjoon kantud kaardile kaarekujuliselt (ilmselt selleks, et ta ei läheks läbi sama sirge peale jäävast järgmisest punktist). Ja seal me järgisime kaarti küll 100%, liikudes punkti paarisajameetrise kaarega. Aga kohale jõudsime väga täpselt! Alar küll ütles, et see tuli kobina peale, aga sel juhul oli hea kobin olnud.
Ratas
Teisest rattaetapist jääb eredaima muljena meelde seesama metsatee rattaalast normaalsele teele. Seekord, nagu juba öeldud, õnnestus meil kraav ületada palkidest tehtud purret mööda ja ratta muttaloopimised jäid tegemata. Vist oli kaardil paar huvitavat rajavaliku võimalust, aga siin ei oska ma kaasa rääkida. Ratta peal kaarti lugeda ma lihtsalt ei jõua – jälgida ühekorraga teed ja kaarti on multitasking, mis käib kõrgelt üle minu võimete. Mina peaks ikka seisma jääma ja põhjalikult süvenema - ja et seda ajaröövlit ei juhtuks, on kindlam pista minu kaart rattaetappide ajaks Alari seljakotti.
Rulluisk
Kuna seekord oli juhendis kirjas, et rulluisus on ohtlik laskumine pehme pinnasega teele, käisime oletatavat ohukohta enne võistlust vaatamas (ega neid kergliiklusteid seal piirkonnas nii palju ole, et õige väljaraalimine mingi meistriklass oleks). Tegelikult polnudki see väga jube ja kui Leivo näitas, kuidas jalgu võimalikult harki hoides V-piduriga hoogu maha võtta, sain kruusale sõiduga päris hästi hakkama – kerge kukkumine randmekaitsele, kui üks suurem kivi rulli ette jäi. Aga et võistlusolukorras mitte liigselt stressata selle laskumise pärast, võtsin üle terve igaviku rajale kaasa ka põlvekaitsmed.
Sulev näitas suurepärast suutlikkust ka rulluisus. Kuna Kesk-Eesti madalatel mägedel pidurdada polnud vaja, aitas ta mul hoopis kiiremini edasi liikuda: hoides kinni tema selja taga olevast joogitopsi kotist, sain temaga samas rütmis tõugata ja liikusime oluliselt kiiremini kui ma teinuks seda omal käel sõites.
Jalgsi: punktid valgel alal
Rulluisuetapi vahel oli lisaülesandeks leida valgelt alalt kolm punkti. Esimese leidmisel oli meile abiks Kõrbetuul, kes punktist välja joostes õige suuna kätte andis. Peamine probleem selle lisaülesande juures oli see, et kuna ta toimus rulluisutamise vahel, tuli mitu korda sokke vahetada: rulluiskude jaoks kaasas olnud puhtad sokid tuli enne jooksu uuesti poristega asendada ja pärast tagasisõitmiseks uuesti puhtad jalga panna, et rulluiskudesse mitte pori toppida.
Ratas
Rulluisklesime tagasi rataste juurde. Kuna mul hetkel pole kaarti käepärast, siis ma ei mäleta, kus ja kuidas me sellel etapil rattaga sõitsime – hiljem vaatan üle ja täiendan seda osa.
Keset ratast oli lisaülesanne: lugeda kokku lindiga piiratud puud. Leivo, kes seal parasjagu pilte tegemas oli, karjus, et ärgu me palju aega raisake, vaid lugegu kiiresti ja tehku ka trahviringid kiiresti ära. Nojah, see on seiklusvõistluste parim strateegia, mitte liiga kauaks molutama jääda :) Jagasime ülesande kiiresti nii, et kõik loevad puud üle ja pärast võrdleme tulemusi. Absoluutnumbreid enam ei mäleta, aga vist oli nii, et minu tulemus oli Alari omast –2 ja Sulevi oma +3. Valisime siis keskmise ehk Alari oma – ja see osutus lubatud vea piires õigeks, nii et trahviringe ei tulnudki! Pildil on Sulev lugemishoos.
Rattavahetusala oli võistluskeskuses ning ennäe, saimegi siirduda juba kõigest eelviimasele etapile. Magusa kadeduse tekitasid B-raja finišeerujad/finišeerunud, kes ei pidanud enam mitte kuhugi minema, mitte midagi tegema ja mitte kuidagi pingutama. Kui saun ja supisöömine välja arvata…
Kanuu: siiski allavoolu
Kui me etapi eel olime arvanud, et kui B-rada alustab kanuudega, siis sõidavad nemad allavoolu ja A-rajakate ülesanne on kanuud ülesvoolu tagasi tuua, siis õnneks siiski niimoodi ei olnud. Ka A-rada sõitis kanuudega allavoolu ja kuna jões oli vool täiesti olemas, toimis sõit kenasti.
Lisaülesandeks oli paisjärvel tornist vettehüpe valikuga, kas hüppab üks kõige kõrgemalt platvormilt, kaks keskmiselt või kõik kolm alumiselt. Alar vana ujujana ronis kribinal torni ja enne kui me Suleviga õieti arugi saime, oli ta juba paadis tagasi. Pildil aga stiilinäide tema hüppehetkest.
Kanuupunktid olid tiimisisese tööjaotusega Sulevi võtta (ta ju nõustus kohaga kanuu ninas :) ja ta sai sellega suurepäraselt hakkama ka siis, kui olime ta eksikombel maha pannud valel saarel. Ilmselt oli see vale saar massipsühhoos, sest parasjagu tegi sama triki oma punktivõtjaga ka Peraküla Krupp.
Kanuus tikkus korraks ka uni peale, aga mitte painavalt ja läks ruttu üle, kui nägu korra veega loputada. Vesi õnneks oli lausa käeulatuses.
Jalgsi: muda, pokud ja jõe forsseerimine
Nüüd algaski etapp, mis minu jaoks sai Väätsa Xdreami sümboliks: jalgsi mööda jõge tagasi, vahepeal punkte võttes. Punkte oli kokku 15 ja muidugi asusid nad pidevalt jõe erinevatel kallastel. Juba kanuuga sõites olime saanud edu soovida Salomon Teamile, kes suurtele kobrastele sarnanedes üle jõe sulistasid. Nende olekust tundus, et jõe vesi liiga soe just pole.
Kui tuli meie enda esimene ujumine, osutus, et liiga külm kah mitte – aga paraku oli sellega nii, et mida edasi, seda jahedam vesi järgmisel korral sisse hüpates tundus. Õnneks sai jõeületuste vahel naha soojaks liinil muda-pokud-mülgas-muda-jne mütates.
Sellel etapil me enamuse osa kõndisime, sest Sulevil oli hakanud põlv valu tegema. Tõttöelda muretsesin vist küll mina tema põlve pärast rohkem kui ta ise, aga noh, eks see ole vist harjunud tööjaotus segatiimides :) Ja ega mul endalgi polnud kõndimise vastu midagi, sest järgmist segavõistkonda Mahe nägime olevat alles kanuus ja meestetiimid võisid minu poolest meist mööda sörkida küll :)
Tagantjärele emotsioonikaim hetk oli üks täiesti kirjeldamatu mülgas, kus vee ja muda segus ujusid (jah, ujusid) suured mättad nagu Porkuni järve ujuvsaared. Kõndida nende saarte vahel ei saanud, ujuda ka mitte ja nii me siis konkreetselt roomasime seal poris, toetades põlvi ja küünarnukke nende ujuvmätaste peale. Oli veel paar tiimi (üks neist Hekotek), kes sel hetkel meiega koos oli ja seda roomamiselamust jagasid. Alaril oli fotokas ka rajal kaasas ning nii õnnestus temal ka see minu lemmik-mudaauk pildile saada. Mina olen hetkel veel mudasse sukeldumata.
Väikeseid roomamis-ronimisharjutusi tuli teha ka jõest üle ujudes, sest kaldad olid kõrged ja porilibedad. Minul läks see ülessaamine muidugi libedalt (mitte pori, vaid sujuvuse mõttes), sest nii oma kui teiste tiimide mehed olid alati abivalmilt kätt ulatamas. Sellistel hetkedel on naiseks olemisel oma väärtus ning palun unustage kõik jutud soolisest võrdõiguslikkusest ja õigusest ise kaldast üles roomata :)
Kui ma juba Xdreami algusaegadel täheldasin, et korraldajatel on võistlejate märjakskastmisega mingi oma suhe või fetiš, siis aastate jooksul on see tendents ainult süvenenud. Nii tuli viimasel jalgsietapil mitte ainult jões ujuda ja mudas sumada, vaid paisjärvel pidid kõik võtma auto sisekummist ujumisrõnga ning ujuma sellega saarele punkti võtma. Rõngas, kusjuures, oli selle juures ilmselgelt ujumist takistav tegur ning nii otsustasime mina ja Sulev joosta mõnisada meetrit järve tagumisse otsa, kust saareni oli ehk vaid paarkümmend meetrit. Alar, vana saarmas, läks rõngast trotsides muidugi otse üle kõige laiema vee, nii et kokkuvõttes olime vahetusalas tagasi üheaegselt. Mina aga oleksin seal laias kohas ilmselt oma rõnga otsa ulpima jäänudki, kuni järv jäässe läinuks või midagi muud juhtunuks, mis mind sellest ujupõiest kuidagi vabastanud oleks.
Ja muidugi polnud see ujumine ainus veeülesanne. Nähes kaldal kajakke ja nende juures istuva Holmsi laialt naeratavat nägu, oli kohe selge, et siit nii kergelt ei pääse. Viimati tähendas kombinatsioon vesi+Xdream+Holms seda, et vees tuli suur kummiparv ümber ajada ja tagasi õigetpidi saada. Ning ei ole midagi uut päikese all: seekord tuli sama trikk sooritada kajakiga. Kuna eskimopööre pole mu tugevaim külg, kutsusin Alari appi mind ümber lükkama ja see toimis väga hästi. Sulps ja valmis, mina vesilastis kajaki sisse, Alar ujudes järel ja kaldale tagasi. Ja siis juba padavai finiši poole, vahepeal joostes, vahepeal kõndides. Meie kannul olnud Seiklusporr oleks võinud meid kätte saada küll, aga no tõepoolest pole eriti vahet, kas olla 20. või 21., ja nii ei võtnud nad seda eesmärgikski.
Finišeerusime Inglite ergutuskoori saatel ja hüper-super hea tunne oli. Tegelikult olin palju rohkem väsinud, kui peale hiljutist 36-tunnikat ning eriti andis see tunda võistlusjärgsel õhtul ja järgmisel hommikul, kui kogu keha ühtlaselt tuim oli. Mitte valus, vaid just nimelt tuim.
Tulemused. Oleme üldarvestuses 20.kohal 85 tiimi seas ning segavõistkondadest 5.kohal kaheksateistkümnest. Kuna me Sulevile algul ütlesime, et meie levinuimad kohad on segavõistkondade 4.-5., siis sai kohalubadus tema ees ilusti täidetud. Rajal olime kokku 14 tundi ja 19 minutit ning ka see oli plaanipärane – võitjate prognoositud aegu vaadates olime arutanud, et keskpäeva paiku võiks finishisse jõuda ja nii läkski.
Ja lõpetuseks minust üks väsinud, kurnatud ja tavapärasest 10 aastat vanema väljanägemisega, kuid siiski õnnelik pilt finišis – selline see Xdream kord juba on.
Teiste muljed. Seiklusporri motivatsioon käis võistluse käigus ülesalla nagu Ameerika mägedel (NB! Rohked eripunktid meie poolt neile selle eest, kuidas nad meie tiimi kiidavad!), AAA Team oli meiega solidaarne purdest loobumisel ja rataste mudakraavi viskamise ürituses. Liina kirjutab B-raja kogemusest, kuidas ei tahtnud öösel märjaks saada (ja minu poolt respekt, feim ja sull B-rajakatele, kes ÖÖSEL seal jõekaldal mudas ja pokude vahel radasid sisse ajasid – sellised vägevad lohad said, et edaspidi kantakse need ilmselt juba Regio kaardile). Kolm vaprat sõpra (samuti B-rajal) käisid stardirüsinas kanuuga kummuli. Alaril oli ka rajal tema veekindel fotokas kaasas, nii et ka tema fotoreportaazh oma tuntud headuses. Vahuri Inglid kirjeldavad, kuidas saatus inglite üle nalja viskajaid karistab.