Seekordne Xdream oli tähelepanuväärne kõigepealt selle poolest, et ta rikkus ära Minni sünnipäeva tähistamise. Järgmisele päevale mõeldes söandasin sünnipäevalapse terviseks võtta ainult klaasi veini ja natuke džinni toonikuga. Aga selle eest puhastasime Randyga kahasse ära suure kausitäie tikreid, millest Pilvi suurepärase toormoos kokku vaaritas, seadistasin ära Minni kõneposti (peangi uurima, mis värk see üldse oli) ja oli muidu tore. Leivo märkis ka, et Faust/Kusti on ainuke koer maailmas, keda ma ei karda – no tegelikult on selliseid veel, aga nimetatu on kindlasti neist üks suuremaid.
A-raja võistlus algas seekord rattal. Ja hajutusega. Olles õppust võtnud eelmise aasta öise etapi hajutusest, kus mulle sattus kõige pikem ots, on mehed mu ümber džentelmenid ning taas sain mina kõige lihtsama etapi, kus sisuliselt tuli ainult mööda teed punktini ja sealt samamoodi edasi kogunemiskohta ehk järgmisse punkti sõita. Sellest hoolimata oli Minn valmis mulle punktini teed näitama ja mul poleks selle vastu midagi olnud, kui ta ainult poleks nii hirmsa hooga minema pannud :) Mul oli kohe esimesel künkal hing kinni ja edasi võtsin rahulikumalt endale sobivas tempos. Aga kuna stardis oli Minn öelnud, et kui nende tempos püsime, on garanteeritud koht esitosinas, siis oligi nüüd kohe ka esitosina koht käest lastud :)
Kuna mu ots oli lühike, sain hoolimata rahulikust tempost paar minutit Leivot oodata ja siis ootasime koos Alarit, kellele oli saanud küll mitte kõige pikem, kuid kõige keerulisema variandi. Ja edasi jätkasime juba koos.
Ja polnud mingit kasu sellest, et ma olin džinni-toonikuga piiri pidanud: sõita neil pikkadel Elva tõusudel ikka ei jaksanud. Asfaldi peal veel vähegi, aga enamik tõuse oli ikka vana hea kruusaralli.
Esmakordselt oli Xdreamil fotoorienteerumine: üks tiimiliige pidi ronima torni, tuvastama fotol kujutatud paiga asukoha ja oma tiimi siis sinna viima. Hoolimata ülesande esmakordusest sujus see vist kõigil päris hästi.
Enamik etappe oli seekord pigem lühikesed: natuke üht, natuke teist, jälle natuke esimest, vahele lisaülesndeke, jälle natuke teist jne. Tunnet “saaks see etapp kord juba otsa” ei tulnud enne kui kanuus, ja ka seal mitte aja, vaid algul keeruliste olude pärast.
Kanuuetapp oli alguses selline, et meenutas rohkem merelahingut piiratud territooriumil. Jõgi oli kitsas, käänuline ja vettelangenud puid täis. Tegelikult täiesti sõidetav, kui olla seal üksi ja tüürida rahulikult optimaalset trajektoori. Aga kui su sõiduvahendi ees, taga ja kõrval on veel teisigi samasuguseid, millest osad kannavad endas selget kui mitte võidu-, siis vähemalt võitlusjanu, siis… Siis on keegi pidevalt kaldas või okstes kinni või kanuuga risti keset niigi kitsukest jõge ja teised sõidavad talle otsa. Erilise äpardusena sõitsid naabrid meile tagaossa sisse siis, kui me olime just läbi lipsamas ühe vee kohal kaalduva pooliku puu alt – nii et nende põrkehoost kaldus meie kanuu sabaots selle puu alla ja mina jäin sinna kinni. Siiski oli tegu heade paharettidega, kes jama märgates seda palki niipalju üles kergitasid, et sain end kanuupõhja libistada ja sel moel puu alt läbi.
Igatahes olid mul juba esimese pooltunni järel käed sellest tormilisest tüürimisest nii väsinud, et ei kujutanud ettegi, kuidas lõpuni vastu pidada. Eespool läks aga jõgi õnneks laiemaks ja tropid hajusid. Ja siis rauges muidugi rahulikumaks ka meie tempo, sest mis sa ikka üksinda rabad.
Uuendus oli ka kanuuetapil. Kui tavaliselt on punktid kaardile märgitud ja neid tuleb kallastelt otsida, siis seekord olid punktid kaldal vaateulatuses ja need tuli ise kaardile kanda. Paar punkti olid lihtsad, millega minagi oleksin hakkama saanud – elektriliini all, silla küljes vms –, osad aga sellised, mis hoolsat käänakute lugemist ja ümbritseva jälgimist nõudsid.
Üsna lõpu eel oli ujumine. Väikese järve peal tuli teha ca 250m tiir ja võtta ära järvele kaarekujuliselt paigutatud punktid. Need olid poide küljes ja millegipärast arvasid taas mõned eriti võitlushimulised kodanikud (nüüd oli koos meiega ka B-rada), et on hea mõte punkti hoidev poi raevukalt üleni vette vajutada ning siis vee all käsikaudu kähmelda, kes oma SI-ga esimesena auku tabab. Juhin tähelepanu, et kui olla B-rajal lõpu eel koos A-raja lõpetajatega, pole kaugeltki tegu “beekate” võitjatiimidega, vaid pigem 100+ kohtade peale mängijatega :)
Aa, üks tore lisaülesanne oli keset üht jooksuetappi veel: järjestada Päikesesüsteemi planeedid. Mina oli totaalselt kindel, et Maa on järjekorras 4.planeet, aga Alar tuletas mulle meelde kultussarja “Kolmas kivi päikesest” ja vältis meil sellega ei-tea-kui palju trahviringe 25-kilost ketast tassides. Planeetide loetellu oli heldelt lisatud ka petekaid a la Snickers ja Europa ja kuuldavasti olid mõned tiimid ka orki lennanud ja neid usinalt järjestama asunud :)
Ja mulle väga meeldib kuue tunniga finišisse jõuda nagu nüüd juhtus! Peaks teinekordki proovima, ainult et siis paraku tuleks mitte korraldajatepoolsele kiirele rajale loota, vaid kahjuks ise trenni teha….
____
Leivo kirjutab, kuidas A-rajast sai seekord – eks ikka pikkuse tõttu - B-rada (ja tema on ka täpselt ära järjestanud kõik etapid ja alad).
Tulemused. Esialgsete tulemuste kohaselt oleme tabelis 32.kohal, olles saanud 30 minutit trahvi kanuupunktide märkimise täpsuse eest. Rajal oldud aeg oli 6:01:45.