Tamsalu Xdream sujus meie tiimil hästi hoolimata isegi sellest, et kohe teine etapp oli rulluisutamine märgadel linnatänavatel ja see pole kaugeltki minu tugevaim külg. Aga kui eelmises tiimis oli Leivo see, kes ei lubanud mul piisavalt karta, st piisavalt aeglaselt ja minu jaoks piisavalt turvaliselt sõita, siis nüüd on meil Marge, kes mind konarlikel lõikudel halastamatult takka torgib :) Igatahes sai rulluisutamine tänu sellele läbitud oluliselt kiiremini kui siis, kui tempovalik olnuks minu enda teha.
Esimene ülesanne oli läbida väike lõik hajutuses. Maare valis A, Marge C ja mulle sobis B samahästi kui sobinuks mõni teinegi. Marge aga peab lotojumalannaga paremad suhted looma, sest C osutus kõige keerulisemaks, kus tehti vist kõige rohkem vigu ka tugevate tiimide poolt. Minu B oli alguses natuke segane (kas siit juba ära pöörata?-stiilis) ja üldse pole jalgsi-tulip mu lemmik… aga üsna varsti kumas läbi lehestiku suur NIKE lipp ja ma rõõmustasin väga, et punktitähis oli nii nähtavaks tehtud.
Pärast kaarti uurides selgus, et polnud see lipuvärk sugugi ainult punktileidmise kergendamiseks tehtud, vaid finiši eel oli tähelepanuülesanne: võtta uuesti NIKE lipuga punkt. Kuuldavasti olid paljud avastanud selle alles finišis ning foorumis arutletakse sellegi üle, kas NIKE ACG ja NIKE RUNNING ikka on üks ja sama (kaardil ühes kohas oli kirjas, et punktis peab olema NIKE ACG, aga sellist lippu ju polnud). Tuleb välja, et tähelepanematus või detailide märkamata jätmine võib ka kasuks tulla: mina fikseerisin ainult selle, et on NIKE lipp ega juurelnud pikemalt, mis seal veel kirjas… No ja tegelikult lugesime ka kaardilt esimesena seda teist kohta, kus oli kirjas lihtsalt “NIKE lipp”… Igatahes, finiši eel polnud meil kahtlustki, millisesse punkti minna.
Kanuuetapp Porkuni ujuvate saarte vahel algas kaardi mahajoonistamisega. Ja üle hulga aja oli punktide juures ka merelahinguid ehk kanuude sõbralikke kokkupõrkeid selle nimel, kes esimesena punkti saab piiksutada. Meie peamine argumentatsioon selle juures oli, et paluks meile mitte külge lüüa, meil kõigil mehed olemas (autor: Maare).
Ja ratas läks meil hästi ja lisaülesanne kastivirna otsa ronimisel ja üldse olime 58.positsioonil, mis oli meie jaoks (eriti valitud rahulikku tempot arvestades) ülihea…
… kuni tuli reljeefi järgi orienteerumine. Maasikas orienteerujatele, pähkel meile.
Kui me vist oma tubli tund üht punkti otsides ringi trampisime, püüdis Maare küll kogu vastutust endale võtta ja lubas edaspidi rohkem Tarmaku päevakutel reljeeforienteerumas käia, aga tegelikult on tõde see, et tema oli meist ainus, kes seda kaarti jagas. Minu poolest oleksime otsingute käigus võinud paikneda ükskõik millises kohas kogu kaardi ulatuses – mul polnud ei vähimat aimu ega vähimatki ideed, kus me oleme. Veel vähem siis selle kohta, kuhu minna.
Püüdsime teha ka “lohaorienteerumist” ehk siis liikuda mööda võimalikult tugevaid lohasid, aga seegi valik polnud tulemuslik. Ja et lõpuks kontrollajaks vahetusalasse jõuda, jätsime võtmata nii kaotsisoleva punkti kui lisaks sellele ühe veel. Arvasime, et oleme vahetusalas viimased –aga no paari tiimi rattad olid siiski veel :) Igatahes olime langenud oma suurepärasest 50+ kategooriast 80+ klassi.
No ja siis? Mis mulle meie tiimi juures väga meeldib, on see, et kellelgi ei tule vist mõtetki “ah, nii halvasti läks, jätame üldse pooleli”. Me korraks küll kahetseme, aga siis läheme vapralt edasi!
Rattarallis luges Maare mudastel radadel vongeldes välja ühe kilomeetrise põike vahelejätmise ning pärast seda kohe ka otse punkti mineku. Selle järel plaanisime otse finišisse minna, kuid kõhklesime veidi valitud tee õigsuses. Ent kohtusime sõbraliku tiimiga, kes samuti otse finišisse liikus, ja tänutäheks meie kindlustunde kinnitamise eest sai aidatud neil grupis sõita. Mille tulemusel koosnes grupp lõpuks neljast naisest, sest mehed eelistasid jääda oma tempot tegema :)
Vahepeal oli veel jalgsi joonorienteerumine. Esimene punkt tuli üllatuslikult hästi, kuid teisega tuuseldasime asjatult ringi: segadusse ajasid hiiglaslikud lohad: kui nii palju inimesi on sealt läinud, ei saa nad ju eksida, isegi kui meie ei arva, et jon sinna viib? …Nagu hiljem selgus, oli tegu hoopis B-raja poolt “sisse aetud” radadega…
Ah jaa, veel üheks lisaülesandeks oli puuliikide määramine klotside alusel. Meie panime paika kuuest kolm: lepp (punane), saar (Marge tundis, et lõhnab nagu lavalaud) ja tamm (tugev süsi). Ülejäänu läks Bingo põhimõttel, aga kahjuks täistabamust ega isegi nurkade mängu ei tulnud. Sellest hoolimata olevat kolm õiget olnud üle keskmise tulemus :)
Lõpu eel tuli veel ronida trepist 7.korrusele (lift kahjuks ei töötanud :) ja köiega laskuda, võttes teel punkti. Köis oli niiske ning libises vaevaliselt läbi kaheksa, aga see oli tegelikult hea, sest muidu oleks ehk punktist mööda põrutanud – mõnelgi tiimil oli niimoodi juhtunud. Või siis ehk ka mitte, sest mingi vaist sundis mind libistama läbi vasaku käe seda veidrat peenikest nööri, mis laest alla rippus – nii et ühel hetkel sõitsin vasaku käega punktile sõna otseses mõttes sisse: SI on mul alati vasaku randme küljes.
Ja ehkki meie stardieelne eesmärk – saavutada järgmise etapi stardinumbriks seekordse Maare sünniaasta asemel minu sünniaasta :) – jääb kindlasti täitmata, oli tagantjärelegi tegu ühe toreda võistlusega.
Ja aitäh kõigile kaasaelajatele, kes meid finišis tormilise aplausiga vastu võtsid, pilti tegid ja õlut pakkusid! Ning eriti selle finišijärgse hoolitsuse eest, mis meile pika ootamise käigus väljapuhanud abikaasade poolt osaks langes ;)
Piltide autor: Toomas Marrandi
Teiste muljed. Seiklusporr kirjeldabki, kuidas punktist mööda laskuda ja lipu osas segadusse sattuda. B-rajalt kirjutab Liina, et kokkuvõttes võinuks olla vähem jooksu (ja kümme punkti talle tsitaadi eest, kuidas kunagine keset rattaetappi olnud rattakross olnud nagu viinale viina peale võtmine :). Leivo kirjeldab, kuidas A-rajal oma naisvõistlejat ujutades segatiimidest teist kohta saada.