Xdreami öine etapp toimus 2010.aastal Karulas. Sealsetest varasematest maastikukogemustest olid meelde jäänud mäed, sood ja mahalangenud puutüved - ja kui Xdream millegagi üllatuse valmistas, siis (loomulikult positiivselt) sellega, et sohu suurt asja polnud. Üks jalgsietapi soo, mis rajal oli, oli kenasti kaetud laudteega.
Muid üllatusi oli see-eest küll.
Kohe alguses (start kell 22:00 ehk vastu pimenema hakkavat ööd) tuli minna ratta-tulipisse, mis seekord oli lahendatud kaardifragmentidega. Aga meie, kavalpead, vaatasime, et esimene punkt kannab numbrit 31 ja kohe leidsime ka kaardilt punkti 31 - mis siis muud, kui kohe sinnapoole sõitma. Jättes kuulamata ka kuulsa PT ehk tagumikutunde, mis Maarel ütles, et nii lihtne ei saa see ju ometi olla, ja minul imestas, et kuidas keegi teine selle peale pole tulnud.
Suur oli meie rõõm punkti jõudes - ja veel suurem üllatus, kui see kandis numbrit 33. WTF?
No muidugi - kaardile on siiski kantud ju punktide JÄRJEKORRAnumbrid, mitte punktide enda numbrid! Ehk siis punkt numbriga 33 oli järjekorranumbritega 3 ja 31 (seda punkti tuli võtta mitu korda) ning punkti 31 järjekorranumbriga 1 üldse kaardil ei olnudki.
Aga saatus ja rajameister olid meie vastu armulised - nimetatud 33 ei asunudki kuskil karup***s, vaid oli rattatulipi kolmas ehk lõpupunkt. Ehk siis olime kahte keerulise leidmisviisiga punkti vahele jättes saabunud otse rattaetapi lõppu. Teenisime selle eest 1,5h trahvi, kuid vältinud vähemalt paari tundi sõiduaega ja säästnud rohkelt energiat. Lõppkokkuvõttes oli otse lõppu sõitmine väga tark otsus, sest tont ja hunt seda teab, mis meiega rattatulipis oleks toimunud. Võibolla oleks küll hästi läinud (kavalpead nagu me oleme, eks :) ja oleksime kattuvate piltide leidmisega 10+km sõitu säästnud (jah, selline võimalus oli olemas, kui rahulikult tugitoolis istudes kaarti uurida) - aga võibolla oleksime sootuks ära eksinud...
Igatahes, olime rahul ja jätkasime jalgsietapiga. Maare luges kaarti, Marge oli meister sihtide märkamisel (need sihid olid kohati küll üsna kujuteldavad) ja minu käekell luges läbitud vahemaade pikkusi (pimedas metsas kipub läbitud vahemaad oluliselt ülehindama ja selle korrigeerimiseks oli GPSi toest palju abi).
Kanuuetapp - mis alates Männiku karjääril toimunust on olnud tänavu meie eriline "lemmik" - toimus järvel. Tundus rõõmustavalt lühike ja kanuugi sattus selline, et lausa lendas. Nii et lust ja rõõm.
"Ahhh!" Kanuuetapi lõpu eel kaarti uurinud Maare ahhetus kõlas nii traagiliselt, et mul ja Margel käis peast läbi mitu kohutavat varianti: mõni punkt on võtmata jäänud, oleme etappide järjekorra segi ajanud, teeme kogemata B-rada... Tegelikkus oli vaat et veel traagilisem: pärast mõnda aega mööda maismaad liikumist tuli kanuusse tagasi tulla ja praeguse etapiga võrreldes veel teist sama palju kühveldada... Tõsi, see teine etapp toimus ilusal varahommikul: udu, päike, niiske soojus... aga tegu oli siiski kanuuga ja pealegi kippus sel teisel etapil hirmsasti uni peale selles paigalistumise ja monotoonse liikumise rütmis...
Pärast esimest kanuuetappi rataste juurde tagasi jõudes tabas meid aga ebameeldiv üllatus: kaart, mille Marge oli jätnud ratta kaardialusele, oli kadunud. Ilmselt avastas mõni kaasvõistleja, et ups!, pärast kanuud tuleb igal tiimiliikimel minna eraldi rattapunkti võtma, ja kompenseeris sel moel oma kadunud või starti maha jäetud kaarti. Meie aga võtsime siis rattapunktid koos: kaarte oli küll kaks, aga järgisime saatuse märguannet mitte lahku minna :) Punktid olid õnneks ka paigutatud selliselt, et kõik kolm sai järjest läbi sõita üsna ratsionaalselt, aga see ei vabanda sugugi selle anonüümseks jääda tahtva kaasvõistleja käitumist. Mis järgmiseks - läheb kumm katki, siis võtad varukummi ja vaakumballooni mõne vahetusalas seisva ratta sadulakotist...?
Uus sõna oli koridor-orienteerumine: keerulisest reljeefist oli kaardile kantud ainult punktide lähiümbrus ja neid ühendav riba. Aga ilmselt selle tähelepanu kontsentreeriva ülesande tasakaalustamiseks olid punktide legendid lihtsalt meeldejäävad: "Künka tipp", "Künka tipp", "Künka tipp" jne. Mis muidugi tähendas, et nende küngaste otsa tuli üles ronida - Karula maastikust oli selles osas küll viimast võetud. Ja mina ei saa jätkuvalt aru, kuidas Maare nende küngaste ja reljeefi järgi orienteeruda suudab... Muidugi, minagi saan aru, kui kaardil on mägi ja kõrval on mägi - aga kui neid mägesid on lähestikku palju, ei saa ma vaheldumisi kaarti ja mäge vaadates küll aru, millise juures me just seisame...
Lisaülesannetena tuli lahendada "Laevade pommitamise" ülesanne ehk paigutada laevad ruudstikku veergude ja ridade juurde kantud numbrite põhjal. Alustades välistustest ehk märkides ära kohad, kus laevad olla ei saa, lahenes ülesanne üpris ladusalt ning - vist esmakordselt Xdreami ajaloos - pääsesime trahviringi(de)st. Lõpu eel olnud puulehtede määramisega enam nii hästi ei läinud - kaks lehte said vale puu külge poogitud ja tegime staadionil kaks trahviringi, neist viimase koos Suusahullude naistega.
Olime Suusahulludega juba eelneval rattasõidul koos olnud ja nüüd kulgesime kuni lõpuni suures osas ühiselt. Jõudsime välja ettepanekuni, et korraldajad võiksidki pikematel võistlustel kuueliikmelised tiimid teha: kui kolmeses grupis lõppes 12.tunniks jutt juba suures osas otsa, siis seltskonna suurenedes leidus kohe uusi teemasid ja uut naeru ning rada edenes hoopis jõudsamalt. Ning meie suurepärane ühissooritus lõppes kuuekesi käsikäes tehtava finišiga! Vahepeal tuli veel ronida torni otsa (kus Marge eriti kiiret turnimist näitas), ületada sood (mis, nagu juba öeldud, oli kenasti laudteega kaetud), sõita tõukerattaga (olgu tervitatud teletups Po)... võibolla midagi veel, mis praegu ei meenu.
Meie võistkonna staarid olid Maare oma orienteerumisoskusega ning Marge, kes ka võistluse viimasel tunnil liikus mäest üles nii kergesti ja nii kiirel kõnnil, nagu poleks väsimust ja möödunud tunde tema jaoks olemaski. Minule oli seekordne võistlus esimest korda meie koostöö ajaloos füüsiliselt väsitav - no mis seal salata, kui pole pärast X-teed jalgrattaga sõitnud, siis need Karula mäed ja raputavad kruusateed ikka loomulikust intelligentsist ehk üldise baasvastupidavuse baasil ei lähe. Sprindietapiks tuleb igatahes trenni teha :)
