Xdream on nüüd õnnelikult läbi ja võib öelda, et nii raske pole mul vist küll enne olnud. On olnud väsimust ja raskeid hetki ja kustumisi, aga mitte sellist üldist jõuetust.
Eks mul oli muidugi sada häda ka selle saiavormi vabanduseks.
Esiteks muidugi Võhandu maratoni järelmõjud - võibolla polnud väsimus veel täiesti välja läinud, kuid igatahes polnud paranenud parema käe krudisev kõõlus. See muudkui valutas kõik eelnevad päevad ja muidugi ka Xdreami hommikul. Aga tegelikult segas see kõõlusevärk üllatavalt vähe - põhiliselt rattas käike väiksemaks klõpsides, mida ma ei suutnud teha pöidlaga, vaid pidin käe korraks lenksult eemaldama ja teiste sõrmedega lükkama. Ja siis muidugi tüürimisel, kus tugeva tuulega pidi vahepeal täie jõuga ja käevalust hoolimata kurssi hoidma.
Teiseks õnnestus mul neljapäeval saada räme nohu, mis oma vesiseima etapi saavutas just pühapäevaks. Palavikku oli õnneks ainult neljapäeval ja reede hommikul, aga ise arvan, et vist just see üleminemata haigus seda üldist nõrkust ikka põhjustas.
Kolmandaks, nagu kahest eelmisest veel vähe oleks, läks mul silma pannes katki üks kontaktlääts. Jah, just nimelt katki - ühepäevased läätsed on muidu väga mugavad ja head, aga väga õhukesed. Nii et kui neid stardi eel kiirustades ja pikkade küüntega võtta, võib läätsest tükk välja rebeneda. Ja muidugi on selline lääts siis silmas nii valus, et teda sinna jätta ei saa. Kaalusin hulk aega, kas sõita prillidega (aga mu prillid on kaugel sportlikust eespüsimisest, ikka täielikud kontori-Versaced) või ühe kontaktläätsega (mis aga -10 nägemise puhul tähendab VÄGA suurt nihet ühe ja teise silmaga objektide hindamisel). Otsustasin siiski ühe läätse kasuks. Rattalaskumistel pigistasin kinni läätseta silma, jalgsietapil metsa all vahelduse mõttes läätsega - kogu aeg ühte ja sama silma kinni hoida on lihtsalt raske. Igatahes põhjustas see mulle palju vaeva koordinatsiooni nõudvatel ülesannetel, näiteks mööda palki kraavist üle minekul...
Aa, ja neljas mure oli mul enne starti veel: olin maha unustanud oma rattapüksid ja kartsin nüüd valusaks jääva taguotsa pärast. See potentsiaalne probleemiallikas meenus aga mulle uuesti alles finishis, st probleemi ei olnudki :)
Aga nüüd võistluse juurde.
Tee oma vead parem ise!
A-rada alustas rattaga. Mingi ime läbi olime saanud taas kord stardikoha esireas (ei tea, kas kohanumbrid anti tähestiku järjekorras? :) ja nii oli meil võimalik kohe üsna alguses päris palju võistkondi endast mööda lasta. Teine võimalus toimus siis, kui vahepealsel jalgsietapil tuli tiimiliikmetel hajutuda. Ma tegin klassikalise vea, et usaldasin teist inimest, antud juhul teada-tuntud head orienteerujat, "Väle Tigu" Ivarit rohkem kui ennast. Ning kui tema sama varianti joostes sõbramehe poolest ütles, et nüüd tuleb siit vasakule minna, kohmasin mina ainult "Oled sa ikka kindel?", sest ma ise oleks läinud paremale. Aga tema oli kindel - ja saime allaes mõne pärast aru, et juhtub ka parimatel: ta oli teel vale punkti poole ja mina siis koos temaga :) Aga vähemalt saime koos temaga taas õigele rajale ja siis otsustasin ma küll edaspidi ainult ise ja päris oma vigu teha. Mida aga õnneks ei tulnudki, sest etapp sai läbi.
Rajameister, raisk! :)
Jalgratta vahel oli teinegi jalgsietapp linnulennult 2,48km), kus koos tuli võtta kaardile kantud seitsmest punktist viis. Sellest ning järgnevast rattast (10,07km) mul erilisi mälestusi pole - ei midagi hullu, ei midagi erilist. Oli paar valikut, kas võtta punkt rattaga või rattata ja mis poolt talle läheneda - tundus, et need läksid meil õnnestunud valikutena, näiteks võsas, kus rattatagi oli raske liikuda, aga teistpidi tulevad tiimid pidid ka jalgratta läbi rükkima...Lisaüleandena tuli ronida läbi truupide seest, kummide alt ja pealt jne, mis oli ka haige käega täiesti tehtav - nii et minu eilset palvet oli kuulda võetud :) Sõjaväelist õhkkonda lisasid aga lähikonnast kuulduvad laskeharjutused - sellepärast oli ka kaardil keeluala, mida kindlasti polnud mõistlik ka kogemata rikkuda :)
Siis aga tuli teine osa jalgsietapist (4,09km). Ja need olid küll kõige vaevalisemad kilomeetrid minu elus, sest pidevalt tuli ronida järsakutest üles ja alla. Rajameister, raisk! kirusin hullumoodi väsinult, aga tuleb märkida, et siiski ka tunnustavalt - sellist kohta rajale sisse plaanida on ikka hea töö. Ja tugevamad olid sellest päris vaimustuses - Minn rääkis finishis, et ta oli seal huilanud vaimustusest nagu troll (või oli see mingi muu Põhjamaade mütoloogiline olend, ma täpselt ei mäleta :)
Minul ag aoli selleks ajaks nii suur nõrkus kallal, et kulgesime äärmiselt aeglaselt. Mistõttu me polnud sellel võistlusel eriti koos enamiku nendega, kellega tavaliselt rajal kohtume, vaid oli võimalus tervitada ka teisi toredaid kaasvõistlejaid.
Mõtle või sõida!
Väga huvitav ülesanne (ütlen küll ära, et mulle üksi olnuks see ilmselgelt üle jõu) oli võtta kaks kaardile märkimata punkti kas rattaralli suuniste järgi (0,06km otse, 0,4km vasakule tagasi mööda kruusateed jne) või "joonistades" see teekond kaardil läbi ja sõites otse punkti. Teine tundub sõnades lihtne, aga 1:50 000 kaardilt on neid väikseid teekesi ikka ütlemata keeruline paika saada...
Aga kui oma mõistusest ei piisa, siis on abiks tiimikaaslased :) Kui olime esimese "pauna" karjääri ümbruses ära teinud ja ka ühest metsateest ennast korralike rattarallikatena läbi ramminud, pidas Leivo ratta kinni ja süvenes kaarti. Suur summ rattureid kihutas meist mööda vasakule järjekordset "pauna" võtma, aga Leivo peas oli hakanud kuju võtma "paunade" loogika ning otsetee nende vältimiseks. Nii me siis kimasimegi otse, nähes aegajalt ühte või teist sõbralikku tiimi ühelt või teiselt poolt võsast või soost välja müttamas... Oi, mul oli hea meel, et meil nende rajad tegamata jäid! :) Ja see mittepaunatamine oli ka nii efektiivne, et nägime juba taas ka mõnda oma tavalisematest rajakaaslastest - kui nemad olid otsustanud ralli 100% füüsiliselt läbi sõita.
Teise punkti minekul avastas Alar juba selle, et rattaralli 25. punkt kannab numbrit 43 - ja et punkti numbriga 43 olime juba võtnud, siis 15.rattapunktina ning et numbriga 15 oli ka kenasti kaardile kantud. Suundusime otse punkti. Taaskord - oi, kui hea meel mul oli! See oli ka võimas motivatsioonilaks, nii et jaksasin vahepal päris hästi sõita ka.
Edasi tuli rattaga võtta kaardile kantud neljast punktist kaks. Siit ma eriti midagi ei mäleta, sest minu suutlikkus rattal on otseses seoses joogi jätkumisega - aga siin sai jook otsa. Kuskil oli hull vastutuul, pikalt ja pikalt. Ja selle käest pääsedes tuli ukerdada heinamaa- ja mudarajal, mis mu täiesti ära kustutas. Aga õnneks tuli vahetusala vastu. Koos lisaülesandega, mille sooritas Leivo - hüpe kõrgustes. Päris hull oli vaadatagi :)
Tormine veehoidla
Kuna hommikust saati või kauemgi oli hoidnud tugevat tuult, olid Paunküla veehoidla lained endale valged "jänesed" peale korjanud. Ma päris kartsin kanuuga sellisesse lainetusse minna, ehkki korraldajate poolt oli hoolitsevalt ära märgitud eriti tugevate lainetega alad ning soovitused, mispidi on kergem lainetega hakkama saada.
Üllatuslikult oli kaardile kantud punktid, mis olid kohustuslikud läbida kanuuga ning kohustus oli koos kanuuga ka lõppu jõuda. Ma algul mõtlesin, et no mis mõttes peab selle kohustuse eraldi välja tooma, sest kes seal veehoidlas ikka ilma kanuuta ujuda tahab, aga pärast sain muidugi aru - näiteks lisaülesandesse (mäluorienteerumine saarel 2,02km) olnuks lihtsam minna nii, et jätta kanuu teisele poole saart ja sealt siis otse finishisse tõmmata. Aga ei - kanuu pidi lisaülesande punktis kaasas olema! Meie tegime seal siis kanuuvedamise üle saare, mis oli kõrgete kallaste tõttu väga raske (aga noh, õnneks on meie tiimis Leivo ja Alar, nii et minu käed olid kanuu küljes pigem moepärast). Nägime ka ühte õnnetut kanuud, millega sõitjad olid kanuu kaasavõtmise kohustuse ilmselt tähelepanuta jätnud - oh, ilmselt oli neil punktis päris ebameeldiv üllatus, kui pidid kanuu järgi minema...
Lained, nagu öeldud, olid suured. Meie trajektoor sai valitud küll selline, et võimalikult vähe sõita üle laia lageda vee vastutuulega ja see oli kindlasti mõistlik valik - ka väiksematel otstel oli vastutuule stunne, et kanuu vaevalt liigub. Valisime starteegia nii, et võimaluse korral jooksis Leivo kaldal ning meie Alariga sõudsime - ja oli ikka vaevaline küll, vahepeal tundus tuul lausa tagurpidi lükkavat... Ning mingi pidu polnud ka küljega vastu lainet sõitmine - paar korda tuli ikka sahmakas kanuusse ning kursi hoidmine oli füüsiliselt väga raske - surud kõigest jõust tüürmõlaga vastu, et paadi saba paigal hoida... Aga kanuuetapi valikutega püüdsime kinni näiteks meist pidevalt ees olnud meie suurepärase "Hundi jälgedel" tiimi...
Finishis oli veel üks lisaülesanne: lasta vähemalt kolm noolt märklaua oranzhiga piiratud kasti. Ja lasta niikaua, kuni kolm noolt on sisse saadud. Oh, mul kangastus kohe kunagine Keila-Joa etapp, kus jalgpalli tuli väravasse lüüa senikaua kui sisse said ja kus me finishi eel muudkui tagusime ja tagusime ja lõpuks otsustasime trahvi sisse võtta... Nüüd aga haaras Leivo vibu ja tabas nagu Wilhelm Tell. Oi, ma olin rõõmus, peab taas kord ütlema :)
Ja oligi finish.
Need on nüüd esmased muljed, homme-ülehomme vaatan ehk asju süsteemsemalt ja õigemas järjekorras.
Juba on olemas ka Alari pildid. (Ja nende juures Alari GPSi salvestus). Leivo kokkuvõte.
Tulemused. Oleme lausa üllatuslikul 37. kohale, segavõistkondadest 9 (seda siis 90 lõpetanud tiimi ja 22 segatiimi arvestuses). Ja nagu Leivo vaheaegade järgi analüüsis, olimegi võistluse algul võistelnud kohtade 70.-80. vahel, aga rattaralliga parandasime oma kohta ca 20 võrra ja kanuuga veel ca 15 võrra.
Teiste muljed. Triinul B-rajal jäi seekord jõudu ülegi. Kaur (kah B-rajal) sai läbi aegade parima tulemuse. (Kommentaariks nende kohta ütleksin, et rasked olud soosivad tugevaid :) Vahuri Inglid oma tuntud headuses - muide, olles oma abiellumiseelsel tüdrukuteõhtul ise tiibu ja peas käivat pühapaistet kandnud, kummardan nende võime ees neid atribuute rajal kaasas tarida, minul igatahes lendas see pühapaiste juba juukseid lehvitama pidanud ventilaatorituulega peast... Liina tiimi muljed (ja nende palve, et neid õpetataks oskajate poolt paremini kanuud sõitma ja rajavalikuid tegema). Eveli orgunnis endale muretu rannahooaja (selles mõttes, et kui sinikaid täis, siis randa pole asja). Vahelduseks ka A-raja muljeid Medisoftilt. Heiti (seekord Kadarbiku kangete tiimis) räägib, kuidas võita A-raja segavõistkondadest taktikaga "Viivi teeb kõik" :) ning Tiit (Le Tour Suusaklubi) sellest, kuidas endale broneerida alatine neljas koht. Maare aga oli seekord B-rajal ning nagu ta ise arvab, kaalukaima segavõistkonnaga.