Eesti pikim, 36-tunnise kontrollajaga kestvusvõistlus „Ferrino 36h Matkasport” toimus tänavu 1.-3.juunini Haapsalus ning selle ümber Lääne- ja Raplamaal. Stardis oli 46 tiimi neljast riigist. Nii et tõeliselt rahvusvaheline võistlus. Alloleval pildil meie tiim Ekstreem.ee, kes saavutas esialgsetel andmetel 10. koha ajaga 35:45.
Ja nüüd võistluse juurde.
Kui määratlus „Haapsalu ümber” hõlmab ka Raplamaad, on tegu ka tõeliselt pika võistlusega. Ning seekord ka tõeliselt raskega: kui rajameister Randy Korb ja peakorraldaja Siiri Mere olid prognoosinud võitja ajaks 20,5 tundi, finisheerus esimene tiim sellest tervelt 5 tundi hiljem… ja planeerituga võrreldes lühendatud rajal. Sest kuna ei tahetud viimaseid võistkondi veel mitmeteks lisaööpäevadeks metsa jätta või liiga paljusid katkestama sundida, kärbiti lõpus osasid distantse. Sest võib küll tunduda, et no mis seal siis nii rasket, 5 tundi plaanitust kauem rajal olla – aga kui oled juba 20 tundi suutlikkuse piiril pingutanud, söök-jook ja riided on kaasa võetud algselt plaanitud ajaga arvestades… siis on perspektiiv Veel_Üheks_Ööks_Või_Kauemaks metsa jääda ikka kehv küll. Ning kui esimestel on vahe viis tundi, siis mida lõpupoole, seda suuremaks vahed kärisevad.
Oi, Randy, Randy, mis sa küll tegid J
Tegelikult ikka väga hästi tegid. Rada oli super – huvitavad punktid, parajalt raske, ootamatud lisaülesanded. Ainult ajaprognoos oli puusse ja see põhjustas võistluse lõpuosas ikka mitmeid väga raskeid hetki.
Ettevalmistused
Reede, 15:30 Tõstame Alariga autole rattad ja kokkupakitud varustuse, ostame poest süüa ning võtame suuna Ülemiste raudteejaama. 16:45 saabub sinna Aegviidu-Tallinna rong, millelt jookseb maha täies võistlusvormis Leivo, kes on veetnud sellisena kogu eelneva päeva kui oma lapse klassiekskursiooni saatja. (Huvitav, miks www.rulluisutamine.ee lehel on toodud märgina rulluisutajaks saamise kohta see, et lapsed ei julge enam sõpru külla kutsuda, sest iial ei tea, millal liibukaid kandev isa välja ilmub?)
Start on küll 21:00, kuid võistluskeskusest lahkumise näeb juhend ette juba tund aega varem. Arutame, kas tegu on proloogiga või esimese saladusliku lisaülesandega, kuid igal juhul paneb see meid kiirustama. Vaja on ju viia rattad vahetusalasse Haapsalu vanal lennuväljal, võistluskeskuses asjad pakkida, telk püsti panna, süüa… Sebimist jätkub.
Teel õnnestub meil teha esimene lüke ühele Läti tiimile, kes Haapsalu lähistel kolme jalgrattaga koormatud autot nähes kaardilugemisest loobub ja meile sappa võtab. Aga on eks koos ole ikka toredam eksida: meie pöörame oma mälu usaldades maanteelt sõjaväealale liiga vara, lätlased ustavalt meie järel. Vonkleme koos mööda kitsast augulist rada ja ukerdame koos ümber pöörata. Õige teeots, sellest järgmine, on loomulikult ka kenasti tähistatud, nii et eksimise võimalust poleks tohtinud olla.
18:30 Rattad tuleb veeretada tühja angaari ja, nagu võistlusjuhend nõuab, kolmekaupa kokku lukustada. Kuna aga pärast tuleb rattalukk ja tross rajale kaasa võtta, on meil lukustuseks algaja kantpea kaelakee jämedune ketike, mille külge käib tütarlapse päevikuluku suurune taba tillukese võtmega. Muidugi teeb see ümberolijaile palju nalja.
Kohe õnnestub meil teha ka võistluse esimene heategu: viia kokku Ekstreempargi mehed (Tõnu Hendrikson ja Hillar Irves) oma tiimi naisliikmega (Jaanika Kalev), kes pole eelnevalt omavahel kohtunud. Meie pargime auto juhuslikult Tõnu ja Hillari kõrvale ning Jaanika tuleb meiega juttu ajama. Juttu tuleb muuhulgas ka sellest, et ta otsib taga oma mehi… ja ongi meil suurepärane võimalus tutvustamisteenust osutada.
19:30 Tooraku turismitalus asuvas võistluskeskuses käib vilgas elu. Meie vana sõber „Hundi jälgedel” istub juba söögipoti taga ja vitsutab süüa. Loomulikult on meil jälle ka kõrvuti stardinumbrid, nagu registreerumisel välja tuleb.
Loomulikult on Leivol jälle kaasas kaal. Kottide ja võistlejate kaalumine muutub hoobilt nii populaarseks atraktsiooniks, et meil tekib hilinenud mõte hakata selle eest raha kasseerima ja stardimaksu tagasi teenima. Või müüa ideepatent võistluste korraldajatele. Aga seekord ei ole me veel rahale orienteeritud ja osutame teenust tasuta.
20:00 Kogunemine. Oodatud-arvatud proloogi asemel vuravad Toorakule kolm reisibussi, korraldajad rivistavad tibukesed tiiminumbrite järgi istuma ja sõit – nagu keskmine klassiekskursioon – läheb teele Haapsalu poole.
21:00 Start on piiskopilinnuse hoovis. Siiri peab kõne, abilinnapea Talis Vare põletab stardipaugu asemel läbi köie – ja ongi hetk, kus iga tiim võib haarata kaardi ja tormata lugema plakatil olevat lisainfot. Viimane annab teada, et soovi korral võib jätta kohustusliku varustuse priimuse, keedunõu ja gaasi oma võistkonna numbriga kilekotti – kätte saab need „võistluse lõpuosas”. Väga tore! mõtleme rõõmsalt, sest sooja sööki ongi reeglina vaja just lõpuosas, ja kiidame korraldajaid hästi läbi mõeldud zhesti eest.
Tol hetkel ei oska me muidugi taibata ega tõlgendada, et „võistluse lõpuosas” võib tähendada ka … finishit. Seda – ja raja pikkust - ette teades vist polekski sooja söögi tegemise vahendeid ära andnud. Aga eks tagantjäreletarkus ole alati täppisteadus.
Linnajooks ja Kiltsi lennuväljale: 13 km
21:30 Võistluse esimene osa on linnajooks. Hajutusega. Nii et Maare (KAM) saab peaaegu shoki, kui nende naistevõistkond liigub juba kolmanda punkti poole, samal ajal kui Heiti (potentsiaalne liidertiim Salomon Adventure) kihutab vastu alles teel „esimesse”. Kohe tuleb muidugi arusaamine, et küllap on igal tiimil oma ring, nii et paanikaks pole põhjust.
Soomlaste Team Duro võtab oma naisliikme kohe alguses köie otsa. Ilmselt on neil plaanis rada kiiresti läbida, hindame meie, sest väsimust nii alguses küll olla ei saa.
Oleme prohvetlikud, sest pikki-pikki tunde hiljem ongi just Duro see, kes võistluse üldvõidu võtab. Hetkel on aga kõik veel nii lahtine, kui üldse olla saab.
Teel lehvitab Jarek Jõepera (Jänhesta Püüdeman), kes on „süüdi” selles, et ärgitas mõni aeg tagasi minema Võhandu 100-kilomeetrisele paadimaratonile… ja siis ise sinna ei jõudnudki. Vähemalt 36-tunnika stardis on ta aga platsis J
Kaks järjestikust punkti on paigutatud nii, et nende vahele jääb Väike Viik. Ujuda või ümber joosta? Kõik tiimid käituvad nagu veekartlikud kassid ja valivad jooksmise: võistlus on alles nii alguses ja ujumisest saadav potentsiaalne võit nii väike, et selle nimel ei tasu riideid ja jalgu märjaks teha.
22:00 Linnarahva lõbustamiseks on linnas ka esimene lisaülesanne: raudteeviaduktile kinnitatud võrgul peab üks tiimiliige alla ja tagasi üles ronima. Teised võivad all võrku paigal hoides tema ülesannet pisut hõlbustada.
Kuna võistlus on alles alanud, on vahed võistkondade vahel väikesed ja atraktsiooni järele moodustub korralik saba. Aga keegi ei nurise sunnitud ootamise ja kaotatud minutite pärast: aega kasutatakse esimese batooni võtmiseks, joomiseks ja hingetõmbamiseks.
Märkamatult ongi aeg niikaugel, et tuleb siirduda rattavahetusala poole. Valime tee läbi metsa ning satume mudase veega kraavi äärde, mis on kindlasti üle kahe meetri lai. Õnneks on siinsamas maja, mille juurest on üle kraavi veetud tugev pingul võrkaed. Egas midagi: kätega võrgusilmadest kinni, täistallad tugevasti võrgu vastu surutud, saab mööda aeda kraavist üle ronitud. Alaril libiseb jalg või läheb lahti käsi – ja sumaki! on ta poole reieni mudases vees. Kuna suurem osa kraavi on ületatud, ei hakka ta enam võrgule ronimagi, vaid kahlab läbi vee.
Maja hoovis käib kohalike reedeõhtune grillipidu. Mitte just väga kained kutid tulevad vaatama, mis madin nende aia taga käib, imestavad hullu võistluse üle ning jagavad lahkelt soovitusi, kuhu edasi minna. Loodetavasti ei kvalifitseeru see kõrvalise abi kasutamiseks, sest nende ei-tea-millel põhinevaid nõuandeid me igaks juhuks kuulda ei võta. Küll aga oleme pärast valmis omavahel kihla vedama, kui kaua läheb aega selleni, mil pidulised hakkavad proovima mööda võrku ronida. See, et nad üldse ei proovi, pole nende innukust ja õllesuse astet arvestades kindlasti võimalik.
Paarisaja meetri järel on järgmine kraav ja siin saab jalad solidaarselt märjaks kogu tiim: hüppame, ehkki on ilmselge, et hüpe viib ainult kolmveerandisse kraavi. Aga nüüd võib vähemalt öelda: Tehtud! Jalad on märjad ja edasi pole vaja selle pärast muretseda.
Jalgratas: 65 km
23:00 Jalgrattaetapi algus on kiire ja ilma eriliste emotsioonideta. Kuna öö hakkab saabuma, tõmbame selga tuult pidavad jakid ning kinnitame pealambid. Ja anname talda, sest ratas pole meil (tänu minule) eriti kiire ala ning kaotame siin alati nii aega kui kohti.
Laupäev, 02:20. Juba läheb põnevaks. Kopratamm Liivi jõel saab nimeks „Surnud Kopra Sild”, sest tammil vedeleb ka selle kunagine ehitaja ise. Eriti hea ta enam välja ei näe ja väga hästi ei lõhna – ent seiklussportlastele pole üks surnud kober takistuseks. Ratas õlal, manööverdatakse temast oksarisus ettevaatlikult mööda ja jõgi saab ületatud. Rahvasuu räägib, et lõpuks astunud keegi koprale ka sisse… aga minu silmad seda hetke õnneks ei näinud.
Ette rutates võib siinkohal märkida pühapäevaõhtust muljetamist Viivi-Anne pool. Viivi-Anne oli üks neist, kes käis rajale punkte paigutamas ning tema panna oli ka kopratammiületusele järgnev rattapunkt, kust edasi sai üle suure kraavi. Hoolitsev Viivi vedanud ületuskohale mitu pikka puud, et võistlejad sealt ratastega mingilgi moel üle saaks. Nii et kui kõik räägivad kopratammist, arvab Viivi, et jutt käib tema sillaehitusest ja ta püüab kõiki tuliselt veenda, et tamm oli tema kätetöö. „Kopra panid siis ka sina sinna?” küsib keegi (teeseldud) imestusega…
Surnud kopra silla järel algab kirjeldamatu võsa. Selline, kust inimesel oleks end raske isegi ilma rattata läbi poetada, rääkimata siis olukorrast, kus tuleb nimetatud sõiduvahendit kaasas vedada.
Siin saabubki hetk, kus Šotimaalt multispordi maailmameistrivõistluselt tagasi sõitev Randy ilmselt esimest korda luksuma hakkab: kõik räägivad teda taga. „Ei tea, kas ta ka ise selle raja läbi tegi?” nuriseb keegi. See inspireerib kogu seltskonda hammast teritama. „Ta tegi MMiks trenni ja läbis selle kanuukäruga,” pakub üks. „Ei, ta tegi meelega nii võimatu raja, et saaks MM-il mõnnada, et ka Eesti võistlusel on vastik ja raske,” oletab teine. Aga meeleolu on igati sõbralik.
Terve rodu jaaniussikesi jõuab kraavini, mille ääres peaks olema punkt. Ja tuvastab, et on metsas viltu kaldunud, sest punkti pole.
Viltu jah, aga kummale poole? Meie, X-Adventure, kaks läti tiimi ja keegi veel, mõtleme õnnetuseks, et oleme liiga vasakul. Jätame rattad maha ja jookseme (nii kiiresti, kui seda võsas teha saab) mööda kraavi paremale. Kuuseokkad kukuvad krae vahele, kuivanud oksad kriimustavad nägu, toomingaoksad haakuvad riietesse… 100m, 200, 300, 400… Punkti pole. Lähme tagasi ja võtame suuna vasakule.
Punkt on üpris lähedal. Need, kes kohe vasakule läksid, on selle ammu leidnud ja juba kaugel. Neetud! Aga võistlus on ikka veel üsna alguses, nii et see ei tähenda veel palju. Ragistame läbi võsa tagasi. Rataste juures külmetab üksik lätlanna, kelle mehed on samuti paremal punkti otsimas. Muidugi küsib ta, kas leidsime punkti. Jaatavat vastust kuuldes pistab ta kohe läti keeles huilgama ja punkti suunast oma tiimikaaslastele teada andma. Iseenesest loomulik käitumine, aga tol hetkel ikka kergelt kihvatab: et no mis mõttes, passid siin ja nüüd kisad… Võtame oma rattad ja teeme kähku minekut.
Järgmisse punkti minekul jääb ette suur kraav. Liiga pehmete pervedega selleks, et keegi üritaks läbi minna. Üle viib kaks teineteisele toetuvat, kuid üpris peenikest tüve (Viivi ehitatud sild!) Ratas ettesirutatud kätel, saab vetruvatel tüve tasakaalu hoides turnida üle selle kirjeldamatult vastiku mudase ja sügava kraavi nii, et keegi isegi sisse ei kuku. Küll aga moodustub kraaviületajatest aegavõttev saba.
Ja siis teele vahetusala poole, hinges hea teadmine, et üle poole rattast on läbi. Ainult et oleme Haapsalust kahtlaselt kaugele sõitnud.
Jalgrattast on tehtud kõvasti vähem kui pool, selgub hiljem.
Trekking 36 km
04:50 Selle võistluse lahutamatu osa on alati olnud varahommikune rabaületamine. Nii ka nüüd. Sookailud õitsevad, mätastelt kerkib esimeste soojendavate päikesekiirtega kerge uduvine.
06:50 Sest Eesti hullu kliimaga ei ela üksnes piimaga, lauldi kunagi Kass Arturi lastesaates. Istume tee äärde maha ja teeme hommikueine. Söögiks on hamburger-tüüpi kopsakas võileib: kahel pool koorikleib, vahel rohkelt võid, kotleti, juustu, kurki.
Ilm on soe, jalad väsinud. Teedel jookseme, metsa all kõnnime. Mõlemad tegevused pole eriti kiita, kuid joostes saab vähemalt rutem edasi.
Mingi aeg ennelõunal. Leivo hakkab püstijalu magama jääma. Astub edasi, silmad kinni. Teeme 10-minutilise lõunauinaku: ka minul vajuvad silmad kinni niipea, kui horisontaalasendi sisse võtan. Halastamatu Alar peksab meid kümne minuti pärast üles. Taas teele.
Tiigipunkti, mida paljud kaua otsivad, leiame praktiliselt esimesel katsel. Ei osanudki seda keeruliseks pidada, alles hiljem kuuleb, et tegu olnud kauaotsitava punktivaga.
Tühja talu õues ei ole kaevu. Küll aga on räästa alla pandud suur pott vihmavee kogumiseks. Janused multisportlased – korraga on seal kolm tiimi - joovad selle tilgatumaks tühjaks.
Teel Kasari jõe poole ületame lehmakopleid, mis on omavahel eraldatud elektrikarjustega. Neid on mitu ja mitu. Ilmselt karjatatakse lehmi siin ruutpesiti. Või kuidas iganes. Igatahes tuleb nende karjuste alt läbi roomata, sest üle astuda me elektrilöögi kartuses igaks juhuks ei julge.
Jalad on väsinud.
Tallaalused on hellad.
Tegelikult on ikka jumala hea vahepeal roomavat asendit sisse võtta.
Hiljem kuuleme, et KAM loobus kanuusse minekust ning läks poolelt jalgsietapilt rattaalasse. Jalgsi. Kokku tuli neil siis võistluse jooksul trekkingut 90 km. Ma ei taha sellele isegi mõelda.
Kuna võistlusjuhendis on lause „Vahetusalades on saadaval puhas joogivesi”, olen viimased kaks palavat tundi veetnud unistades, kuidas joon tünnist kopsikuga parajalt jahedat karget vett. Unistuseks see jääbki, sest vett pole. Punktikohtunikud paluvad, et me nendega ei riidleks, sest nad olla selle pärast juba niigi lakkamatult riielda saanud. No muidugi ei riidle, sest ega nemad selles süüdi ole. Pahameelt leevendab purk Red Bulli ning ka jõgi on siinsamas, kust saab vett ammutada.
Kanuu 40 km
13:00 Istuv töö on ikka hea, tõdeme üksmeelselt, kui kanuu vette lükkame. Sellel etapil me ei kiirusta, vaid võtame toimuvat puhkusevõimalusena.
Kasari jões on kiire vool, kuid vett vähevõitu: pidevalt koliseb kanuupõhi mööda kive. Kui mõnes kohas lootusetult kinni jääme, saab Alari erioskuseks kanuust välja astuda ja seda lahti sikutada.
Mingil hetkel kohtume veel ühe surnud kopraga. Mürgistest laibagaasidest puhitunud nagu õhupall, õõtsub ta pinnale kerkinult ja oksa külge takerdunult meie lähedal. Öök, ja mina võtsin alles äsja siit jõest vett… ohh, õnneks oli see ülesvoolu!
17:00 Jõgi läheb laiemaks, vool aeglasemaks. Mittekiirustamine on olnud ilmselt siiski viga: liiga pikka aega kanuus istumine pole enam puhkus, vaid tüütus. Tagumik jääb haigeks. Päike kõrvetab. Jalad kangestuvad. Aga lõpp on veel nii-nii kaugel…
19:30 Lõpuks see lõpp siiski tuleb. Veame kanuu kaldale, sirutame liikmeid, lobiseme punktikohtunikega.
„Meile öeldi, et pidime juba kell viis koju saama,” üllatab üks neist avaldusega. „Et selleks ajaks on siit kõik läbi läinud. Aga…”
Aga kell on pool kaheksa ning punktis on veel julgelt üle poole rataste. Punktikohtunikel läheb siin veel tunde ja tunde. Esimest korda saame aimu, et kuskil peab midagi olema üpris valesti.
Hetkel ei lase me end sellest heidutada. Leivo otsib kotist välja õlle (!!!), mida ta on 24 tundi minu ja Alari eest salaja kaasas vedanud. Küll see maitseb hea! Võistlusjuhendis on küll keelatud alkoholi tarvitamine võistluse ajal (ohutusnõuded!), kuid SEE õlu pole kindlasti mitte alkohol, vaid karastus- ja kosutusjook.
Hiljem Jarekiga muljeid vahetades tunnistab temagi, et mingil hetkel oleks nendegi tiim andnud pool maailma ja terve hinge pudeli õlle eest. Kasvõi väikese pudeli eest…
Kuuleme infot, et selles punktis juhtis võistlust Salomon Adventure, kelle järel tuli tunniajase viitega soome Duro. Arutame, et küllap on Salomon siis ka võitnud, sest vaevalt õnnestus segavõistkonnal niisugustele meestele nii lõpuosas tervet tundi tagasi teha.
Tegelikult pole sellel kellaajal veel keegi lõpetanud. Õnneks, ainult õnneks me seda veel teada ei saa. See olnuks ilmselt liiga demoraliseeriv.
Jalgratas 78km: jälle öös
19:45 Jälle jalgratastel. Kiviklibused teed hakkavad läbi põrutama mu nõrgapoolseid randmeid: käed valutavad. Võtan sisse imepoose, hoides lenksust küll nii- ja teistpidi. Leivo ja Alar teevad vahepeal püstisõitu: ilmselt pole istumiskoht enam esimeses värskuses.
22:00 ? Lisaülesanne: raba pealt tuleb leida 8 sinna peidetud punkti. Püüame hargneda ja ühiselt otsida, kuid erilist kasu sellest pole, sest SI on üks. Meil veab vähemalt niipalju, et jõuame seda teha veel valges: ehkki punktidel on küljes helkurribad, oleks ülesanne pimedas palju täbaram.
Pärast punktide leidmist tuleb üles harutada nööripusad, mida Matkaspordi töökas kollektiiv on ilmselt päevade kaupa põiminud.
Punktikohtunik arvab, et meie rada lühendatakse: teha olevat veel liiga palju, et kontrollaja sisse jõuaks. Kuuleme, et Salomon olla katkestanud tund (!!!) enne potentsiaalset lõppu. Miks, ei tea. Ja et kõik asjad olevat läinud plaanitud ajast „hullult üle”.
Moraal langeb kolinal. Valan selle välja Leivo peale, kes julgeb arvata, et fliisi pole mul vaja selga panna, sest on veel küllalt soe. Vihastan ja viskan teda fliisiga. Punktikohtunik vaatab imeliku näoga. Võtame rattad ja sõidame edasi.
24:00 Ikka jalgratastel. Peale on tulnud uus öö, energiakaotuse ja võib-olla ka tegeliku temperatuuri pärast tunduvalt külmem kui eelmine. Õhus on näha hingeauru – järelikult oleme siiski veel seest piisavalt soojad.
Mu randmed on väga valusad. Tee on ikka kiviklibune ja raputav. Mingil hetkel joome kõik ühe Shleha ja imekombel võtab see randmevalu ära.
Lõpuks ometi tuleb hakata Haapsallu tagasi sõitma. Alaril (olgu ta kiidetud!) tuleb meelde jutt Heiti ja Maare blogist (olgu nad kiidetud!), et kaardil olevast vanast raudteetammist on tehtud sile rattatee. Võtame suure nurga tegeva maantee asemel suuna raudteetammile, mis noolsirgelt otse Haapsallu viib.
Pühapäev, XX:YY Kellaajad on kaotanud tähtsuse ja tähenduse. Joonlauaga tõmmatud tee viib otse lõpmatusse.
Alar hakkab sõitma laineliselt ühest raudteetammi servast teise, väites ise, et tee vonkleb. Tegelikult on nüüd tema käes kord magama jääda (millegipärast tuleb see kõigil eri aegadel, mitte kogu tiimil korraga).
Raudteetamm viib üle piireteta sildade. Peaasi, et ta ei vonkleks sellel hetkel, kui Alar parasjagu sillal on!
Haapsalu. Viimased kilomeetrid Kiltsi lennuväljale.
XX:YY Jalgrataste angaar. Ma vist olen siin varem olnud?
Oleme enam kui kindlad, et oleme kontrollajast ja võitjatest nii palju maas, et rada lühendatakse ja meid saadetakse otse finishisse. Aga ei midagi: saadetakse hoopis takistusrajale ja öeldakse, et selle järel tuleb minna angaari katusele ja teha ratastega allasõit. Olen mõistuselt nii sooda, et hakkan üksipulgi pärima: mis saab siis, kui ma mõne takistuse ümber ajan ja kas pimedas järsu angaari otsast alla sõitmise asemel võib ratast sealt ka käekõrval lükata. Punktikohtunik vaatab mind nagu segast (õigusega) ja soovitab lihtsalt rajale minna, siis saavat kõik selgeks.
Saabki. Takistusrada ei tähenda slaalomioskuste näitamist asfaldile asetatud koonuste vahel, vaid suvalist üle kivide-kändude ja läbi põõsaste kulgevat trassi. Mis on igal juhul kordi lihtsam kui esimesel ööl läbitud rattaetapi „Läti punkti” võtmisel läbitud kopratamm ja võsa.
Allasõit ratastega seisneb omakorda selles, et üks võistleja veab end, abiköis kaasas, mööda ahviraudteed üle, teised kinnitavad kolm ratast punti ja siis tuleb esimesel need abiköiega üle sikutada. Teised võivad siis ühe angaari katuselt alla ja teisele üles joosta ning vastuvõtmisel aidata.
Esimesena läheb meil Alar. „Magavat inimest ei tohi ikka niimoodi köie külge riputada,” arvab ta hiljem, kuid tegelikult läheb meil kõik päris ludinal. Algul, tõsi küll, peame ootama läti segatiimi järel, kes on just vahetult enne meid katusele jõudnud ja hakkab oma etteastet sooritama. Meie sunnitud ooteaeg annab neile võimaluse lisaülesande järel jälle vahe sisse teha, kuid lisab meile entusiasmi ja tahtmist nad rajal taas kinni võtta.
Jooksuetapp 9 km
Päevad ja kellaajad on lootusetult sassi läinud. Looduses toimub midagi – ilmselt uus päev.
Varahommik või lõppev öö. Kuhu me jooksma peame? Eks ikka Haapsallu. Teel tuleb võtta punkt Paralepa rannast ja vist veel kusagilt. Mina jooksen igatahes unes.
Hahetab. Punkt linnuses on kaardi järgi neitsitornis. Piiskopilinnuse väravad on sel kellaajal juba lukus, kuid lukk ja raudvärav multisportlast ei pea. Jookseme punktile lähima külgvärava juurde ja ronime sellest lihtsalt üle. Õnneks oleme kõik nii saledad, et mahume end väravakaare ja võlvi vahelt sisse pressima.
Punkti pole.
Ronime nõutult välja tagasi. Hommikune peolttulija vahib jahmunult kolme kummalist kuju, kes vingerdades pressivad end üle väravakaare. Ei teagi, kas peab ta meid linnusest saagiga lahkuvateks murdvarasteks või pohmellis aju sünnitatud viirastuseks.
Kontrollime veel kord kaarti. Punkt PEAB olema sees! Longime täiesti segadusseaetult ringi. Otsustame kasutada kõrvalist abi ja helistad Heitile, et üle küsida selle punkti legend (meie legendikaart on jätkuvalt kadunud). Tuleb seda punkti äkki maa alt otsida? Haige mõte, aga kahe magamata öö järel pool neli hommikul tundub jumala normaalne.
Jumala normaalne on tegelikult hoopis see, et võistluse lõpetanud Heiti sel kellaajal magab ja telefoni vastu ei võta J
Juhuslikult, jumala juhuslikult leiab Leivo punkti … peavärava kõrvalt. Seal, kus ta kindlasti olema ei peaks. Küllap on korraldajad ta linnuse sulgemise järel käepärasesse kohta ümber tõstnud, lootuses, et võistlejad ta leiavad. No ega ikka ei leia, kui otsid teda kaardi järgi, mitte juhuslikult … Siinkohal olnuks küll kena anda eelinfo, et punkti asukohta on muudetud – siis olnuks juhuotsimine ehk isegi tore vaheldus. Nüüd aga kaotasime metsikult aega ja olime tegelikult päris kurjad.
Piiskopilinnuses pidanuks olema ka köiega laskumine, kuid see suleti kell 24:00. Esialgne ajakava nägi ju ette, et selleks ajaks on kõik sealt läbi läinud, kuid tegelikult suur osa tiime sinna ei jõudnudki. Ka meil jäi see ülesanne tegemata, nii et lõpuprotokolli lisandus tund trahviaega.
Kajakisõit üle mere 6 km
Enne päikesetõusu. Kaldal seisavad kajakid. Kuna sõitma peab kogu tiim, võtma kahese ja ühese kajaki. Mina ja Alar istume kahesesse, Leivo kui kõige kogenum kajakkija ühesesse. Võtame suuna eemal paistvale majakale.
Algus läheb ludinal. Aga siis paistab, et merre on unustatud vesi sisse lasta: algab liivane madalik. Nii madal, et isegi kajakk jääb põhjapidi kinni. Leivo kaotab kannatuse, hüppab kajakist välja ja jookseb läbi vee majaka poole. Vesi on vaevalt üle jalalaba. Meie Alariga järgneme tema eeskujule, vedades kaht kajakki vööripidi järel.
Leivol läheb kaldal kahtlaselt kaua, aga lõpuks ta siiski tuleb. Punktid olnud mmm… mitte just meeldivad.
Ja päike tõuseb. Veame kajakid üle madaliku tagasi. Nagu päikesetõusul ikka, on sel hetkel kirjeldamatult külm. Tõeline õnn on jõuda poole sääreni ulatuvasse vette, kus saab uuesti kajaki kaitsva põlle alla pugeda ja aeruga sooja tõmbama hakata.
Hiljem kuuleme, et kajakietappi oli algselt plaanituga võrreldes kõvasti lühendatud. Et algselt pidanud sõitma kaugemale ja mitme punkti järele, kuid ajapuudusel otsustati jätta kajakist sisse ainult see edasi-tagasi ots.
Saabub ka kergelt dramaatiline hetk, kus üks kanuupunkti kohtunikest küsib, kas me pole merel kahte kajakki näinud: üks tiim olevat pikemat aega kadunud. Ei, ei ole: nägime küll üht tiimi kaldale suundumas, kui meie alustasime, kuid mitte kedagi merel.
Hiljem, juba finishis, saame teada, et merele oli eksinud Bona Fide: legendikaart kadunud, polnud nad taibanud suuna majakale võtta, ka asimuut läinud vähe viltu ja nii nad avamerele põrutasidki. Loomulikult tulid nad sealt elu ja tervisega tagasi, kuid aega läks palju ja korraldajate mure oli igati arusaadav.
Tõukeratas 18 km: teletupsude paraad
Päike hakkab juba soojendama. Kajakilt maha saanud, suunatakse meid tõukerattale. Tõukekas on vägev: suurte ratastega, pidurid lenksu peal ja liigub nagu loom, kui õige tehnika kätte saad. Minu nipiks osutub tõukejala sage vahetamine: nii ei jõua säär liiga ära väsida ja jaksab pidevalt hoogu anda.
Tegelikult on see päris lahe. Kihutame nagu teletupsud. Ka pluusid on meil punased, nii et täitsa nagu Po. Täitsa nagu kolm Po-d kohe.
Tõukerattaga tuleb sõita… loomulikult rattavahetusalasse Kiltsi lennuväljal. Tee peal punkte võttes. Pole viga, sõidame.
Kohale jõudes on lisaülesanne: sõita tõukega lennuvälja lõppu (2,5 km) ja võtta sealne punkt. Pole viga, sõidame.
Ja siis tagasi kajaki- ja tõukerattaranda.
Twister jätab lennuväljaotsa kuidagi tähelepanuta ja kütab angaari juurest otse randa. Trahv 1 tund, mille tõttu nad lõpuprotokollis mitu kohta tahapoole langevad.
Algab päev – vist. Linnas näeme 2/3 „Hundi jälgedel” ja 2/3 KAM-i. Esimesed on oma hõbekile sees suhteliselt akontaktsed, nii et me ei saagi aru, kas nad on katkestanud või teevad mingit lühemat rada. KAM igatahes särab Maare kujul nagu päike ja annab teada, et teeb lühendatud rada, rühkides järjekindlalt finishi poole. Seda on tore kuulda.
Jooks 6 km: vedamiskumm ja sisemised reservid
Aeg - hommik? Pole see tõukerattal sõitmine niigi kerge midagi, selgub rattalt maha astudes. Sääred on kõvad ja kerges krambieelses seisundis. Joon kähku pool liitrit vett.
Meie lemmik-lätlased (need, kes rataste ülesõidul eest ära läksid) lõpetavad kajakki: nemad tegid punktikohtunike otsusel lisaülesanded niipidi, et enne ratas ja pärast kajakk. Mõtlen kadedusega, et see on ju hulga kergem: kajakis saanuks ka minu jalad tõukamisest korralikult taastuda. Aga kui nii, siis nii.
Leivo annab mulle õunamaitselise geeli ja kraamib kotist vedamiskummi. Sellest on taas uskumatult palju abi: isegi mu krambieelsed jalad suudavad päris kiiresti käia. Tahame iga hinna eest jõuda enne lätlasi!
Uskumatu, täiesti uskumatu. Rajal on oldud 34 tundi … ja ma suudan ikka veel joosta. 6km. Olgugi kummi otsas, aga ikka. Nii kiiresti, et lätlasi pole selja taga näha.
Ratas 7 km: finish pole enam kaugel
Veel hommik. Jälle Kiltsi angaaris. Ei-tea-mitmes, kuid igatahes viimane kord. Võtame rattad ja pühime finishi poole. 7 kilomeetrit tundub läbituga võrreldes nii lühike, et isegi minu randmed ja Alari taguots ei jõua valu tundma hakata.
Finish.
Ei, siiski veel mitte. Saame kätte oma keeduvahendid ning ülesanne on keema panna natuke vett. Keemise fakt pole oluline, punkti võib võtta poti tulele asetamise järel.
Finish. Lõpuks ometi.
08:45. Kellaajad asetuvad jälle oma kohtadele. Rajal on oldud 35 tundi ja 45 minutit.
Korraldajate poolt on ootamas purgisupp, nii et soovi korral võib oma priimuseveega suppi teha. Aga kuna pole just kõige paremad supid, eelistame pakki makaronirooga, mis autos ootel.
Meie lätlased finisheeruvad alles nüüd. Taas üks punkt rahuloluks: täitsime oma eesmärgi neist ette jõuda.
Nüüd algab võistluse parim osa. Lebotamine ja kaaskannatajatega muljete vahetamine. Sest ainult teised multisportlased saavad lõpuni aru, MIDA sellise võistluse läbimine tegelikult tähendab.
Ja juba võib korraldajatele andeks anda liiga pika raja, möödapandud ajakava, vales kohas olnud punkti, puuduva joogivee ja mida iganes. Sest eks olnud Siirigi sel võistlusel ikka väga raskes olukorras – suhteliselt üksi otsuste tegemisel raja lühendamise võimaluste üle ja võistkondade ümbersuunamisel. Ja ta tegi selle läbi, sai hakkama. Omamoodi katsumus ja proovilepanek ju seegi.
___
Leivo kokkuvõte ja pildid. Alari fotoreportaazh.