Get a life!

Selle nädala päevad on olnud imelised. Tulikuumad, päikselised, maasika- ja vahukooremaitselised.

"Me oleme nagu kaks 15-aastat," naeris Leivo, kui pärast tööloldud päeva jällenägemisrõõmustades kokku saime. Aga me isegi ei püüdnud täiskasvanulikumalt olla ega käituda.

Ja maasikaid, neid tõelise suve sümboleid, oleme söönud neil päevil lausa kilode kaupa.

Mõnikord ei peagi midagi tegema ega kuskile minema. Lihtsalt, siinsamas ja praegu, on otsatult õnnelik olemine.

Eks ma olen oma töös küllalt teinud suhtekorraldus- ja muid projekte, milles hooman professionaalset kasu oma tööandjale, kuid mis mind isiklikult külmaks jätavad.

Nüüd on aga käsil üks selline, mis ka endale oluline on, nii oluline, et väärib ka siia kirjutamist - IKT hariduse populariseerimine. Nüüd sai selles üks sammuke jälle tehtud ja infot koondav veebikülg www.startit.ee avatud.

Teha on sel veebiküljel muidugi veel palju, sest avatud sai ta just do it! põhimõttel ehk siis põhimõttel, et teeme midagi lahti ja siis täiendame. Eks siis täiendame, nii et kolleegid, kes on lootnud mul pärast portaali ametlikku avamist rohkem aega nende küsimustele jäävat, peavad kahjuks küll pettuma..

Portaalist. Kristjan arvab, Henrik arvab ja Henriku kaudu leidsin ka Neegri. Seal tekkis huvitav diskussioon, mida siin vaatan edasi oma isikliku mätta otsast.

ITLi poolt kevadel gümnaasiumiõpilaste seas tehtud uuring näitas, et infotehnoloogia on õpilaste plaanitavate erialavalikute seas päris heas kirjas, rohkem küll väljaspool Tallinna. Kuid kuna vastajad valisid mitu eriala, konkureerib IKT nii majanduse, juura või isegi suhtekorraldusega. Ja tegeliku valiku tegemise ja otsuse langetamise hetkel on kiputud valima just neid teisi.

Mina olen keskkooli lõpetanud Tallinna 37. Keskkoolis, mis tollal oli tugeva matemaatika-füüsikakallakuga ning kust ridamisi TPI-sse õppima mindi. Sama kooli on lõpetanud mu praegustest kolleegidest näiteks nii mu boss Valdo kui lemmik-arendaja Ando.

Tuleb tunnistada, et füüsikat, mida õpetas väga tugev õpetaja Vello Tuisk, ma üldse ei armastanud. Matemaatikat, mida andis mu klassijuhataja ja õpetajana sama tugev Õie Tuisk, aga küll. Vahepeal oli tema mõjul mul üpris kindel plaan midagi matemaatikaga seonduvat edasi õppida.

Aga läksin õppima hoopis ajakirjandust. Sest oli olnud fosforiidisõdade kõrgaeg, muinsuskaitsepäevad ja võitlus Tartu lennuväljaga. Tundus, et ajakirjanduses saab nii maailma muuta kui ka kiirelt feimi ja sulli. Matemaatika aga... noh, surnud numbrid. Raskem õppida niikuinii.

Ega ma just ei otseselt kahetse. Sest tollane TÜ ajakirjandusosakond kandis veel ideelippu ja vaimsust, millest minugi kursus veel servapidi osa sai. Maailmapilt arenes kolossaalselt, minul küll.

Aga siiski. Neil hetkedel, mil mu töö mulle tühi, mõttetu mull ja perspektiivitu tundub, on mul kahju. Tahaks ise teha mingit uut väärtust loovat asja, mitte aidata väärtuseloojatel seda õigesti kommunikeerida. Ja kuna mu loomupärased kommunikatiivsed oskused poleks ka reaalaineid tudeerides ilmselt kuhugi kadunud, siis olnuks see mu konkurentsieelis. Nii et küllap oleksin ma ka keskpäraste tulemuste ja oskuste juures laialt tuntud ja hinnatud kui oma valdkonna guru :)

Nii et, jah, noored. Õppige reaalaineid, kui teil selleks vähegi soont ja huvi on. Pehmet poolt annab sinna alati juurde ehitada.

Maal majaehitusel on sisetööde seisak, sest pääsuke jõudis teise korruse tuppa pesa teha. Enne, kui sinna aken ette sai. Kusjuures ema veel torises, et peab ikka akna kiiresti ette panema, muidu tulevad pääsukesed sisse. Aga meie isaga: ah, mis sa ajad, mis pääsukesed...

Suitsupääsukesed, võin nüüd öelda.

Sarika küljes, just keset tuba, on kolme helesinise muna ja emalinnuga pesa. Ning inimesed hoiavad eemale, kuni pojad munast koorunud: sagimine, kopismine-kolistamine ja pidev kohalolek ajaks emalinnu pesalt minema ning pojad munades hukkuksid.

Õnneks hauvad pääsukesed ruttu. Kui pojad väljas, saab edasi tegutseda, sest poegade toitmiseks korraks pessa söösta julgeb emalind ka inimeste juuresolekul. Ainult akent ei saa niipea ette panna, sest kust pääsuke siis sisse pääseks.

Üks pääsupesa,
vist pojad sees,
et aina vidin,
lend läve ees...

Ja pesa all väljaheitehunnik, peab romantilise hetke jõhkralt lõhkuma. Jah, selleks ajaks tuleb toa põrandale suur kile panna.

Suvise rannaelu huvitavamaks tegemiseks soovitan järgmist varianti:

1. Osta Novalux-tüüpi poest täispuhutav ujumismadrats, soovitavalt võimalikult eredavärviline ja/või palja naise (mehe) pildiga.
2. Pane lisaks ujumisriietele selga päästevest ja selle peale soovitavalt ka seljakott.
3. Mine nimetatud varustuses võimalikult rahvarohkesse randa (Pärnu, Pirita...)
4. Proovi kummimadratsi peal igasuguseid trikke (sügavas vees kõhuli või seljali selle peale saada, kiiremini ja aeglasemalt ujuda, kätega sõuda ja jalgadega summida jne).

Tähelepanu on garanteeritud. Tean, sest eile õhtul me Leivoga seda kõike Pirita rannas proovisime. Harjutasime Leedu multispordivõistluseks, kus eeldatavalt selline etapp sees - aga ega rannarahvas seda teadnud, ikka mõtlesid, et niisama imelikud. Ujumismadratsil päästevestiga! Kamoon!

Jah, aastad pole vennad. Kui eelmisel aastal õnnistas öine X-Dream võistlejaid paduvihma ja pika lauspimedusega, siis tänavu säras päike veel vahetult stardi eel ning öösel hakkas valgeks minema juba enne, kui õieti hämardudagi jõudis.

Stardipaik oli seekord Kurgjal. Ja nagu märgiti, et kui ka Jakobsoni isamaakõnedega võistlejatel otsest sidet pole, siis vähemalt stardimaksu tasudes on nad Jakobsoniga kokku puutunud küll. Kuna Eesti liigub eurorahale ülemineku suunas, siis tõlge aastate pärast lugejatele: Carl Robert Jakobsoni pilt on Eesti 500-kroonisel rahatähel.

Stardieelselt äratas suurimat tähelepanu kindlasti Arctic Sport Clubi tiimi buss. Roosalillakreemikas ja graffitiga, parempoolse rooli ja nahkdiivaniga...Ylicool! Ma küll ei väsi imestamast, kuidas nad sellega kohale jõudsid :)

Meie tiimile on aga legendiks saanud loomulikult sülearvuti kaasavõtmine – ega nüüdki stardi eel küsimusteta saanud, kas läptop ikka on kaasas. Ja teine teema meiega seoses on suur seljakott, ikka samast läptopi kaasavõtmise korrast. Seekord pidime taas pettumuse valmistama: ei olnud rajal kaasas ei läpakat ega suurt seljakotti, oli ainult joogipudeli hoidja (Alaril) ning joogisüsteemiga Salomoni seljakotikesed (Kajal ja Leivol). Lisaks mõned shokolaadid ja energiabatoonid ning Kajal ka juustuvõileib. Ning A-raja poolkohustusliku varustusena 5m repsakat, mida juhend soovitas kaasa võtta. Tõsi, vaja seda ei läinud, aga kasu oli siiski: stardi eel sai selle vältimatu vajalikkusega paanikat külvata ja kaasvõistlejaid hirmutada J

Alatine teema XDreamidel on riietele haaknõeltega kinnitatavad numbrid. Haaknõelte pistmisega läbi windstopperi on enamik võistlejaid juba vaimus leppinud, kuid kohati hakkab segama numbri liiga suur pindala. Nii hargnes meie auto lähistel järgmine diskussioon:

X (passitab nõutu näoga oma väiksele kotile suurt numbrimärki): „Kuulge, kas numbrit tohib väiksemaks teha?”

Y: „Kui sa Hansapangale vahele ei jää…” (vihje sellele, et servadest väiksemaks lõigatud või volditud numbril jääb varju peatoetaja logo)

Z: „Võistlusmääruses pole rinnanumbri standardsuse kohta midagi öeldud, nii et tohid küll. Meie tiim ka juba tegi.”

X: „Ahaa, ma siis teen ka!” (Keerab hajameelselt numbri peos kokku niimoodi, et kahekohaline number keskelt poolitub, ütleme nii, et 69st saab 9)

Y ja Z, korraga: „Ei-ei, SELLES mõttes küll numbrit väiksemaks teha ei tohi! Misasja, tahtsid oma stardijärjekorda parandada või?”

Jah, kindlasti polnud multisportlased sel ajal trennis, kui vanajumal huumorimeelt jagas…

Mida tähendab „Metsanduse näidisala”?

Esimene 10-kilomeetrine jooksuetapp kulgeb ladusalt ja sujuvalt. Kurgja maastik on vaheldusrikas: järsud seljandikud keset risust metsa ei lase unustada, et tegu on ikkagi ekstreemspordiga. Alaril on juba mitu päeva olnud kallal mingi kuri viirus ja võistlusele sõiteski vaevas teda räme nohu, kuid jooksmise ajal on see imekombel taandunud. Viskame nalja, et kui öösel ka ujuda on vaja, saab Alar kindlasti lõplikult terveks.

Esimene vee-etapp saabubki ootamatult ruttu. Juba enne starti oleme päevavalges tunnistanud keset jõge silla ääres olevat punkti, mille juurest kulgeb üle jõe oranzh lint. Selge, nüüd tuleb pimeduses kogu tiimiga mööda seda linti punktini ja sealt edasi teisele kaldale kulgeda (vaata Leivo pilte). Jõe forsseerimine, ütleksid sellise tegevuse kohta sõjaväelased. Kõlab uhkelt ja ütleme siis meiegi nii, ehkki vesi tõuseb vaevalt vööni. Aga kivid põhjas on libedad ja suured, nii et väga muretult ikka solberdada ei saa. Ja Alaril on rattapüksid jalas, nii et taas kord saab ta pärast harjutada märja „pampersiga” sõitu. Mina tegelikult ka, sest sikutan rattapüksid märgade retuuside peale – vahetusriiete kaasavõtmisest on meie tiim juba ammu loobunud.

Rattaetapist jääb meelde paljutõotav silt „Metsanduse näidisala” kohas, kus järgmisse punkti minekuks saab teha mitmeid rajavalikuid. Otsustame, et kui näidisala, siis tuleb teda kindlasti vaadata, ja valime sinna viiva sihi.

Loomulikult tähendab see, et taaskord on jalgratas rattaetapil ainult segavaks asjaoluks. Suurema osa ajast tuleb teda kanda.

Üllatuslikult võib aga metsateel pimedas sõitmine olla lihtsamgi kui valges! Päevavalguses sa ju näed kõiki künkaid, puid ja muid teel lebavaid takistusi, pimedas sõidad põhimõttel „eks takistus tunda ole”. Mina olin Leivo soovitusel seekord oma rattal ka siledad kummid mustriliste maastikukummide vastu vahetanud. Parema „pidamise” eelis kiirema maanteesõidu ees oli ilmne! Kõigepealt juba sellepärast, et asfaldilõike viimase aja multispordis peaaegu pole, nii et siledate kummide kergemat libisemist praktiliselt nautida ei saa. Küll aga kippusin ma siledate kummidega liivas ja mudas pidevalt kukkuma. Muidugi ei saanud ka seekord täiesti kukkumata, kui ikka mõnele rondile otsa põrutada või täiega auku sisse sõita, kuid need olid siiski väiksemad ja kergemad, nö poolikud kukkumised. Ja kindlasti oli mustriliste kummidega sõita julgem ja turvalisem, just enesetunde seisukohalt.

Siis kui udu kerkib soost…

Vahepeal jõuame raba juurde ja ees ootab üsna ootuspärane ülesanne: joosta umbes kolmekilomeetrine ring mööda laudteed.  

Uhh, kui ilus! Isegi joostes võtab hinge kinni, kui näed rabalaugastelt kerkivat udu hõljumas kidurate mändide ja pimedas veidi tontliku rabamaastiku kohal. See udu, kui ta sind endasse mähib, on ka hämmastavalt soe ja pehme. Hakka või uskuma peibutavate laukavaimude olemasolusse… Öise soo sosinaid küll kuulatada ei saa, selleks on rabas korraga liiga palju rahvast. Pidevalt kostab eest kui tagant jalgade tümpsumist laudteel ja ees… jah, mis hõiklemine? Mis pealamp-jaaniusside kogunemine?

Muidugi ei tähenda see head. Täpsemalt tähendab see ujumist rabalauka keskel oleva punktini. Ujuma peab üks tiimiliige.

Kõik ujumisega seonduv on meie tiimis Alari tähetund. Endise TSIK-ikana valdab ta suurepäraselt nii elegantset vettesööstmise stiili kui kiiret kroolimist. Nii vaatame seegi kord ootavalt tema poole, ja muidugi hakkab ta selle peale ennast riidest lahti koorima. Tuleb tunnistada, et ega ma teda sel hetkel väga ei kadesta, sest õhk on juba üpris külm.

Vesi olevat aga soe. Kõik ujujad, kes vette lähevad punktile lähimas kohas, ujuvad tagasi tulles reipalt ootajate sillakeseni ning kiidavad, et kui vaja, teevad nad teise otsa veel. Aga pärast, uuesti riides ja edasi joostes, tunneb Alar küll jalgu juba krambi poole kiskuvat ning rattale istudes tunduvad riided jäätuvat. Ja ega see ta tõve piiril kõõluvale terviselegi hea ole, nagu hiljem välja tuleb.

Rattaga ja rattata

Rattaetapi sees ootab teinegi lisaülesanne, tegelikult sama ootuspärane kui rabajooks. Taas kord antakse „valge alaga” kaart, kust peab seitse punkti kätte leidma. Nuu-jah, ütleme ja asume reipalt joostes teele.

Reipus küll kahaneb, kui Alaril seni peidus olnud haigusevimm välja lööb. Oeh, mäletan oma kogemusest 36-tunnikalt, kui vastik oli tee ääres öökida… Jätkame kõndides ning vahepeal viib korraks moraali alla ka väike viga (pöördume jõeni jõudes valele poole), kuid lõpuks saab see etapp siiski läbi. Kaotame sellel linnulennult 6,8 kilomeetril  küll esialgselt plaanituga võrreldes terve tunni, kuid ega me poodiumikohale niikuinii ei pretendeerinud.

Ja seegi pole veel lisaülesannetest kõik! Veel kord tuleb rattalt maha tulla, noolt visata ja kui 15 punkti täis ei saa, liivane sinkavonka ja luidetel ülesalla kulgev trahviring teha. Ligi kilomeeter pikk, ütlevad punktikohtunikud. Leivo viskab 14 punkti ja muidugi on siis trahviring soolas.

Trahvirada on mõlemalt poolt ääristatud Hansapanga logoga kilelindiga. See annab meile kui Hansapanga klientidele muidugi põhjust nurisemiseks, et pank peaks meie rahaga ikka kokkuhoidlikumalt ümber käima, mitte selle eest ohjeldamatult linti trükkima ja seda nii heldelt XDreami korraldajatele jagama. Sest siililegi selge, et lühem lint tähendaks ju lühemat rada…

Viimane ülesanne rattarajal on joonorienteerumine. Siin tuleb küll ühineda arvamusveerus nurisejatega, et otseteest kõrvale viivate rämedamate sakkide otsa võinuks preemiaks ikka ka kontrollpunktid panna. Meie müdistasime joont ja juhendit järgides vööni ulatuvates traktori- või lausa tankirööbastes ära, kuid meelega või kogemata otse läinud võitsid oluliselt nii teepikkuses, ajas kui kehalises koormuses.

Kaks seiklejat kanuus, rattast rääkimata

Jõe ääres olime juba jooksuetapil juhendit näinud, et seekord tuleb võistlejatel otsustada, kas kanuus sõidetakse kahekesi või kolmekesi. Kanuuetapi alguses sai selgeks ka valiku tagamaad. Kolmekesi sõites tulnuks pärast linnulennult 11km tagasi joosta, kahekesi kanuusse istudes tuli aga kaasa võtta üks jalgratas, samal ajal kui kolmas tiimiliige sõidab kahe jalgrattaga 11km kanuu lõpp-punkti ja sealt rattatavad kõik kolmekesi koos tagasi.

Alar ütles, et tema eelistaks meelsasti rattasõitu kanuu pikemaajalisele pingutusele. Nii tõstsimegi mina ja Leivo jalgratta paati (Leivo oma, sest sellel oli peal kaardihoidja, mille pärast olnuks teda ebamugav käekõrval ajada) ja asusime teele.

Hiljem turgatas küll pähe, et rattamees oleks võinud ju ka punktid jõe ��ärest ära võtta – oleks kanuuga kiiremini edasi saanud. Niikuinii tuli ratturil vahetusalas kaua-kaua oma kanuud oodata… Kuulsime ka, et üks tiim oli kanuusse tõstnud lausa kaks ratast, mis ühe rattaga punktivõtja tegevuse muidugi eriti efektiivseks tegi.

Hoolimata kanuuga punktivõtmisest kulges meil mõlamine üllatavalt hästi. Teel möödusime kahest paatkonnast, neist ühega teineteist sõbralikult pritsides ja jõudsime kannule kolmandale. Mööduda ei jõudnud, sest kanuuetapp sai otsa J

Alari emotsioonid kahe rattaga lahtise killustikkattega teel sõitmisest võib aga kokku võtta ühte lausesse: „Hommepäev võin nüüd tsirkusesse tööle minna!” Asja halb külg oli aga see, et kord ratastega liikuma saanud, ei raatsinud ta vahepeal enam seisma jääda. Ning kuna tal oli suur nohu ja pidevalt kaks kätt kinni, siis võite isegi arvata, mida see tähendas…

Tulemuste protokolli vaadates osutus, et meil oli justkui jäänud võtmata punkt kanuuga randumisel. Võin 100% kinnitada, et see oli kas punkti või SI-pulga viga! Mäletan väga selgelt, kuidas Leivo maale hüppas, punkti võttis ja alles siis kanuunina kuivale tõmbas. Mäletan seda sellepärast, et mina pidin ju kanuud sel ajal paigal hoidma, kui Leivo punkti märkis.

Alar, kellel vahepeal vahetusalas palju vaba aega oli, uuris korraldajatelt, kas keegi oli otsustanud ka kolmekesi sõitmise ja jooksu kasuks. Ei olnud, ja eks see oli üsna ootuspärane. Esiteks liigub kergem kanuu paremini ja teiseks on rattaga 13km (kaardil toodud linnulennu 11-le lisandus inimvõimete kohaselt liikudes ca 2 km) sõita ikka hoopis kiirem kui sama maa joostes läbida.

Viimsed võitlused

Tagasitee oli sama killustikkattega tee, mida Alar oli juba korra sõitnud. Vahepeal olid ka mõned punktid, üks neist lausa kõrgel puu otsas. Sõites andsime tuld niipalju kui jõudsime, sest minul oli pidevalt hirm, et meestevõistkonnad siin oma füüsilise üleoleku maksma panevad ja meist taas mööda lähevad. Nii aga ei juhtunud, pigem jõudsime ise teistele lähemale ning finisheerusime tasavägises sekundiheitluses eessõitnud Medisoft A meeskonnaga: nende aeg 12:46:11, meil 12:46:12. Pärast jäigi kripeldama, et oleksime võinud ju lõpus veel ühe lõike teha ja neist ikka paari sekundiga ette jõuda J

Finishi järel käisime veel kord, nüüd juba vabatahtlikult ujumas. Tõstsime rattad katusele ja pakkisime asjad. Sõime suppi, mis seekord ei olnud eriti maitsev, ja otsustasime teha täiendava eine Sämmi grillis.

Ja siis ründas kohutav uni. Pingutasime mis me pingutasime autos intelligentset vestlust üleval hoida, ikka kippusid silmad korraks kinni vajuma. Õnneks mitte Leivol, kes oli roolis. See-eest vajutas aga tema Sämmi grilli ette jõudes istme lamavasse asendisse, lubas meil endale prae tellida ja jäi silmapilk magama. Mina ja Alar jätkasime intelligentse vestluse ülalhoidmise katseid pubis laua taga istudes ja praade oodates. Võis ikka üsna tore pilt olla, kuidas üks või teine selle aja jooksul pea longu lasi ja korraks tukastas…

Aga siis tuli palju süüa, meelitasime ka Leivo autost välja ning pärast jõudsime ka edukalt Tallinna. Ehkki, lugupeetud korraldajad, see viimane auto-etapp oli kindlasti kõige raskem osa võistlusest!
___
Teiste muljeid: Heiti jagab kogemusi, kuidas A-rada võita.  Anneli müttas Skype tiimiga B-rajal. Sakala meeskond praalib, et läbis B-raja üldse kaarti vaatamata. Kalle kirjeldab, kuidas "Katkine kompass"  lõpetas rattaetapi tõukeratta-meetodil (btw, Raul ongi käiguvahetajate hirm - luges pärast kokku, et see on juba neljas kord, mil ta võistlusel käiguvahetaja puruks sõidab).

Natuke tööjuttu ka. Minu tööandja EMT vajab tekstitoimetajat ühele suuremahulisele projektile.

Töö sisu: EMT veebide tekstide toimetamine, kohati ka tootejuhendi keelest inimkeelde ümberkirjutamine.

Töö vältab umbes kuu aega ja saab hästi makstud. Toimetajalt eeldame täielikku sukeldumist, pühendumist kõigi naha ja karvadega ning asja tervikuna, ühe hooga, otsast lõpuni ära tegemist. Sest lähenemine "teeme kõik koos vähehaaval muu töö kõrvalt" ei toimi, oleme proovinud.

Huvitatuil kirjutada minu töömeilile, kaja.pino@emt.ee

Tegelikult läks malevasse küll Kati ja muidugi ilma igasuguse suvetööta. Minu roll oli teda, Estrit ja Gaisat koos nende suurte rõivakottidega Balti jaama sõidutada, kus nad malevasse sõitmiseks rongi istusid.

Nüüd veedavad nad järgmised kolm nädalat Tartumaal Marjamaa talus maasikaid ja vaarikaid korjates ning seltsielu elades.

Käies läbi vaid intelligentsiga, nagu ütleb pealkirjas tsiteeritud vana malevalaulu järgmine rida.

Jüri ja Ode omavahelisest suhtest ma mõni aeg tagasi  kirjutasin.

Nüüd väärib tsiteerimist Kati (15) kirjutis Jüri (13) kohta. Kuna ma pole päris kindel, et teismelised oma ajaveebe ühel maailmavalu ja põdemise hetkel ei kustuta ega märkmeid põleta (mida mina olen korduvalt teinud ja hiljem kahetsenud), siis kopeerin paremad palad igaks juhuks siia üle.

Niisiis, kirjutab Kati. Kirjutise põhjuseks mõistsin vihjetest, et Jüri häkkis lahti Kati salvestatud kirjavahetuse ühe poisiga.

10 asja, mida ma vihkan elu juures koos Turbonerd'iga (loe: Jüri)

Mis mulle selle juures aga väga meeldib, on Kati (pildil Ruhnu praamil) oskus hoida oma pahameelt adekvaatsetes piirides. Isegi suurimas nördimushoos ei üldista ta lajatavalt "10 põhjust miks ma vihkan Turbonerdi", vaid ütleb "10 asja, mida ma vihkan elu juures koos Turbonerdiga". See on tohutu vahe. Isegi väga paljud täiskasvanud naised kipuvad asju üliisiklikuks ajama ning ei suuda eristada pahameelt põhjustanud tegu tegijast. "Ma vihkan sind! Sa oled talumatu!" jne on ju täiesti tavalised vihapursked, selle asemel et öelda, mis tegu või omadus on vihkamisväärt või talumatu.

Seoses robotite rünnakuga, massilise läbu-kommentaaride postitusega, on kommenteerimise võimalus ajutiselt kinni keeratud. Leivo mõtleb midagi välja.

Seniks aga - ei kommentaari. Link isand Belõile on sellepärast, et pealkirjast ka aastate pärast aru saaks ja seda näpuveaks ei arvaks.

Aprilli keskel triivis üks mõmmik, et mitte öelda merekaru, jääpangal Ruhnu randa. Jaanipäeval, kui Aegna-nimelise praamiga sõitsime Ruhnu mina, Kati, Leivo ja tema lapsed, oli pool saart kuulutatud karu territooriumiks ning kõikjal räägiti ainult karust. Nii et täiesti karu-lõhnaline jaanipäev oli. Karu ennast muidugi ei näinud, isegi jälgi mitte.

Aga alustame algusest. Uitmõte Ruhnu minna sündis meil Leivoga juba kevadel, kuid jäi siis kui raskesti teostatav kõrvale. Saaremaa kaudu kulgeva praami ajad töisesse graafikusse ei sobinud ning lennuk ajanuks lühikese perereisi mõttetult kalliks. Äkki aga märkas Leivo uudist, et praam hakkab käima ka Pärnust. Esimesel broneerimisvõimaluse päeval sai bronn tehtud. Esialgu koguni ülebronn 8 kohale, aga Jüri ütles, et tema tahab hoopis maal koos vanaisaga maja ehitada ja seejärel otsustas ka Ode maalemineku kasuks. Nii et läksime kuuekesi.

Põrutasime esimese hooga uljalt Pärnu sadamasse, kus seisavad jahid ja suur sinine tornkraana. Ei kippu ega kõppu, uksed kõik lukus ning ei ühtegi viidet Ruhnu praami väljumisele. Ainult Kihnu. Võtsime siis suuna teisele sadamale, sinna, kust palke peale laaditakse. Muidugi oli ka see vale koht. Siis helistas Leivo SLK infosse - ja ikkagi esimene oli õige koht, elu pidi tekkima alles praami saabumisel.

Ilm oli pilvine ja jahe, kuid Pärnus ei saa ju käia randa külastamata. Vaatasime meiegi siis üpris tühja plaazhi üle ja hakkasime ajatäiteks flingot mängima.

Taas sadamasse jõudes olid tõesti olemas nii praam kui elu. Vinnasime oma rasked kotid trümmi, leidsime salongis kohad ning kolme ja poole tunni pikkune merereis võis alata. Loomulikult olime aga suure osa ajast hoopis väljas teki peal.

Paar päeva oli olnud tugevamat tuult, nii et lainetas päris korralikult. Mis ühtpidi oli lõbus - vesi vahutas ja pritsis ning laev hüppas lainetel, nii et vööris käisid pikemad mehed püsti seistes peaga lakke. Teistpidi muidugi ei olnud lõbus, sest loksumine avaldas mõju nii mõnegi reisija tervisele. Üks kaasreisija purskas oma sisemuse üsna meie istmerea kõrvale, mille peale siis nendest kohtadest loobusime ning eelistasime pigem laeva keskosas või tekil meremehe moodi seismist harjutada. Meie seltskonnast käis Ramses korra kalu söötmas ning Katigi oli randumise hetkeks juba näost kergelt kaame, kuid üldiselt pidasime väga ilusti vastu. Mina ei ole siiani kunagi tundnud, mis asi merehaigus on, kuid ega praalida ei maksa - seni samasuguse staatusega õde ütles, et hiljutisel reisil suure tuulega Hispaania saarte vahel sõites oli ikka ära tundnud küll...

Meie telkimiskohaks oleva Rooslaiu talu poole teele asudes nägime veel täiesti turistide moodi välja. Seelikud, lühikesed püksid, rahulikud liigutused... Etteruttavalt tuleb öelda, et juba päev otsa Ruhnul viibides see kõik muutus: Ruhnu on nimelt vist üks sääserohkemaid piirkondi, mida ette kujutada! Nii et keda karu ei murra, selle söövad sääsed, võiksid ruhnlased öelda. Aga sellest saime aru alles hiljem.

Ruhnu jaanituli

Jaanilaupäeval tehti Liise talu juures ka suurt külajaanituld. Ja nagu reklaam internetis ütles, olid sinna lisaks kohalikele oodatud ka kõik saare külalised. Allolev pilt jaanitulest on minu klõpsatud ja ma ei oska Leivo fotokaga päris hästi ümber käia - nii et sellepärast hägune ja udune. tegelikult oli ikka palju ilusam :)

Esimesel hetkel oli küll üsna kohmetu tunne ilmuda võõrana mõnekümneinimeselisse seltskonda, kes kõik kõiki teadsid. Aga tuli ka võõraid juurde ning õhkkond oli selline, et kohmetus hajus veel enne, kui õieti tekkida jõudis. Ja igal juhul on totaalselt valed ja nõmedad naljad stiilis "saate kohe kohalike käest peksa", mida meie jaanipäev-Ruhnus-plaanist kuuldes ohtrasti tehti! Ainus kohalike käest füüsiliselt kannatada saanu oli Laura, kes sai platsi ääres istudes palliga pähe - aga siis tuli viskaja, suurem poiss, kohe mängust välja hoolitsevalt küsima, ega ta väga haiget ei saanud.  Millist käitumist üldse sageli ette ei tule, ei mandril ega mujal. Ja teatud mööndustega võib öelda, et kannataja oli ka kati, kes õhtu edenedes ei tahtnud korrakski üksi jääda, sest kohe tuli mõni mitte-just-väga kaine juttu tegema - aga need olid vist küll pigem turistid :)

Nii suured kui väiksed lõid kaasa lustakates võistlusmängudes ning lastel olid pärast taskud komme täis. Komme, muide, jagati süvenenult ja täie võrdsusega - ei hakanud keegi suurem ja tegijam endale rohkemat kahmama.

Muidugi sõime kohalikku siiga ja lesta ja kodus küpsetatud saia ning jõime koduõlut ja kasemahla-siidrit. Järgmisel päeval poodi sattudes sai ära proovitud ka Ruhnu kohalik basiilikuga juust, mis oli eriti maitsev.

Kirikud, rand ja majakas

Ruhnu "kaubamärk" on läbi aegade kindlasti olnud puukirik, mille kõrvale nüüd on ehitatud ka uus kivikirik. Mina tõttöelda ei ole eriline kirikute fänn, vaatan neid pigem kultuurilisest kohusetundest kui siirast huvist - aga Ruhnu puukiriku juures tabas äkki mingi kummaline tunne. Igavikuline või nii. Murdosa sekundi vältel nägin vaimusilmas selle kiriku uksi lahti olevat ja mingeid vana aja inimesi sinna sisse astumas... Eks oma osa andis igavikulisele tundele vana rohtunud surnuaed.

Rootslaste vanu kalmupaiku ehivad tavaliselt liiva- või paekivist tahutud peremärgiga rõngasristid (vähemalt selline mulje on mulle jäänud). Seepärast olin mõneti üllatunud, et Ruhnus neid ei olnud, vaid et seal olid nö tavalised ristid - aga siiski mitte päris tavalised, neile on kolmnurkne katus peale ehitatud. Mõnda niisugust olen näinud ka Põhja-Eesti surnuaedades ja ükskord väitis mu vanaema, et nii tehakse lihtsalt sellepärast, et puurist vähem kõduneks (no et on nagu katus peal), aga siiski kahtlustan ma, et ka sellel ristikujul on siiski mingi sügavam tähendus. Mida ma aga ei tea, pole kuskilt leidnud. Kui keegi teab midagi selliste ristide kultuuriloost (kolmnurk kui tulesümbol kombinatsioonis tühja ristiga, mis on võit surma üle?), võiks seni, kui kommenteerime on kinni, kirjutada sellest kaja.pino@eesti.ee - lisan saadetised teie nimega siis pärast ise kommentaaride alla.

Ruhnu rootslastele oli kirikuaias aga mälestusrist. Samasugune kolmnurkse katusega, küljes tahvel kõigikeelsete kirjadega. See keskel on ilmselt ruunikiri, ümber aga eestikeelne ja nii päris rootsi keeles kui sellest natuke erinev, ilmselt siis rannarootsi või vanas rootsi keeles. Armas.

Teel imetlesime vanatehnikat, mida Ruhnul on rohkesti ja erinevatest ajajärkudest - kes ikka viitsib kord saarele toodud masinat siit minema toimetada! Nende erinevaid variante kogu nende kustuvas hiilguses saab lähemalt näha Leivo ajaveebist.

Ja siis tegime kogemata sellise triki, et ei lugenud saare kaarte ja infotahvleid. Seepärast olime õndsas teadmatuses, et ülemises tipus olevasse Kuunsi randa ei tohi minna, sest see on juba karu territoorium. Kuulsime sellest alles tagasi tulles, kui sõbraliku poemüüjaga karu-teemat arutasime. Ja siis muidugi märkasime igal pool ka roosasid silte kaartide juures, mis ütlesid punasega viirutatud ala kuuluvat Ruhnu Karule ja palusid inimestel sinna mitte mitte. Meie süümepiina leevendas ainult asjaolu, et kohalikud väitsid karu hoopis teises saareosas elavat - vasakul all, kus rannal suured roostikud. Meie peatuspaik jäi kah sinnakanti ning perenaine oli Rooslaiu talu mesipuud igaks juhuks õue lähedusse tassinud.

Liise poest ostsime suitsulesta ja Ruhnu juustu ning pidasime õuel vanast käiakivist laua ümber väikese kalapikniku. Huvitav, kas ka siinsed käiakivid on pärit Gotlandilt...?

Kuunsi ranna lähistel ronisime torni otsa, mille lapsed kohe sujuvalt karupüüdmistorniks ristisid. Ning rannavesi oli madal ja soe-soe.

Õhtul võtsime ette veel ühe jalutuskäigu, et näha teist Ruhnu sümbolit - vana tuletorni. Ja ühtlasi siis ka sõjaväeosa ja kohalikku bensiinijaama, mis väiksel saarel samasugune vaatamisväärsus.

Tuletorn Haubjerre mäel oli tõesti vaatamist väärt. Võimsad raudtorud, needitud uksehinged - mulle kui tööstusromantika armastajale oli vaatepilt võimas.

Aga niipalju sääski, nagu oli tagasiteel Haubjerrest Rooslaiule, ei saa lihtsalt maailmas olemas olla! Rääkimata siis Ruhnust, mis teadupärast on ju tilluke saar... Vehkisime neid eemale kase- ja vahtraoksaga, kuid ikka olid kõik vabad kehapinnad sääskedega kaetud ja üleni kupla hammustatud. Oli tõeline kergendus telki pugeda ja kuulda, kuidas vihased hordid jäid välja sumisema...

Kui rääkida Ruhnu loodusest, siis see on eripärane. Jah, nii uskumatu kui see ka pole! Väiksel Eestimaal võib iga nurk olla isemoodi... Ruhnust jäid eriti meelde keset keskmist metsa kõrguvad uhked mastimännid. Ja saare heakord - see pole küll looduse teema, aga siiski meeldejääv. Niidetud, korrastatud ja haritud oli kogu see saar. Majadki nägusad ja korras, paljud uuenduste ja ümberehituse faasis. Isegi vanad autod ei mõjunud lagana, vaid vaatamiseks seatud atraktsioonidena. Ja igal pool oli prügikaste - küll üldisi, küll prahi sorteerimiseks. Silma jäi isegi eraldi prügikast patareide jaoks.

Mis meid aga tõsiselt imestama pani, et kõige Ruhnu-pärase kõrval polnud ruhnukad veel oma karu turismivankri ette rakendanud. Ei ühtegi suveniiri "Ruhnu karu" ega ühtegi temaatilist T-särki... Võibolla on kõik see veel ees, sest üks on kindel: kui Ruhnul karu poleks, tuleks ta välja mõelda!

Kuna aga Ruhnu karust pilti ei saanud, siis kassisõpradena sai pildistatud ühte Ruhnu mäugujat.

Ilus jaanipäev oli. Jääb kauaks meelde.