Get a life!

Kaja kirjutab elust ja kõigest, mis selle sees on

Mina, maksupettur

Mul on kaheksandat - jah, kaheksandat aastat eluasemelaen.

Ja igal aastal - jah, igal aastal - ütleb Maksu- ja Tolliamet, et nende andmetel on mul selle korteriga seotud eluasemelaen deklareeritud esimest korda ning nad vajavad dokumente selle sihtotstarbelise kasutamise kinnituseks, et vältida võimalikke maksupettusi.

Nii et tänavu mind absoluutselt- jah, absoluutselt - ei üllatanud, kui leidsin oma tuludeklaratsiooni infolehelt järgmise teabe:

  • Teie tuludeklaratsioon läbis automaatse kontrolli 22.02.2007
  • * Maksu- ja Tolliameti andmetel deklareerite selliste andmetega eluasemelaenu intresse esmakordselt. Soovime maksusoodustuse kohaldamiseks kontrollida Teie eluasemelaenu (-liisingu) sihtotstarbelist kasutamist. Palume Teil kontrollida deklareeritud andmete ning laenu- või liisingulepingu andmete (sh lepingu numbri) vastavust, ja vajadusel esitada uus parandatud andmetega tuludeklaratsioon. Piirkondliku maksu- ja tollikeskuse teenindusbüroo võtab vajadusel Teiega edasise tegevuse täpsustamiseks ühendust.
  • Ülaltoodud põhjustel ei ole võimalik Teile enammakstud tulumaksu viie tööpäeva jooksul tagastada. Tulumaks tagastatakse pärast deklaratsiooni kontrollimist tuludeklaratsioonil märgitud pangakontole hiljemalt 02.07.2007
  • Faksisin neile taas kord 13 lehekülge lepingut.

    Tegelikult on ju patt nuriseda, e-maksuamet pälvib igati kiidusõnu... aga no kuidas mu leping küll alati kaduma läheb? Püstitan juba teooriaid, et lepingu numbris olev 0 peab äkki tegelikult olema hoopis O-täht...Aga kuidas sel juhul need numbrid pangast minu deklaratsioonile on saanud?

    Lihtsalt raha tahaks kiiremini tagasi saada, ei muud.

    Kevadine lumelauakool

    Firma talvepäevadel oli 4-5 kraadi sooja, nii et murdmaasuuski ei hakanudki Otepääle kaasa võtma. Sõita oleks ju saanud, kuid mõtlesime lastega, et lähme õpime parem lumelauda.

    Läksimegi. Panen lühidalt kirja lumelauakoolituse algtõed, et järgmisel talvel oleks hea lugeda:

    1. See, kumb külg ees sa sõidad, määratakse nii, et lased liugu ja vaatad, kumma jalaga pidurdad (kumb jalg liu lõpus eespool on). Mina ja Ode sõidame parem külg ees, Kati vasak külg ees.

    2. Laskumisel tuleb keharaskust hoida eesoleval jalal. See oli mulle kõige keerulisem ülesanne: vägisi tahad ju ennast mitte nõlvast allapoole, vaid ikka tasakaalu hoidmiseks vastupidi kallutada. Aga siis muutub laud juhitamatuks (või vähemalt väga raskesti juhitavaks).

    3. Tagumisel kandil pidurdamiseks tuleb raskuseta jalg teise kõrvale tõmmata ja varbad üles tõsta. Põlved on kergelt kõverdatud. Tagumisel kandil pidurdatakse nii, et keerad end näoga allapoole vaatama (st jääd seljaga nõlva suunas).

    NB! Kui pidevalt on lumelaua peal lumekuhi, on varbad liiga alla surutud!

    4. Esimesel kandil pidurdamiseks keerad end näoga nõlva suunas (st oled nö selg allapoole). Keha on sirge ja ettepoole kallutatud, kannad tõusevad üles.

    Tore oli. Ära tulime siis, kui Ode sabakondi peale kukkus ja haiget sai.

    Armumistest

    Ees ootab naistepäev ja vägisi tikuvad pähe romantilised mõtted - näiteks meenutused kunagistest armumistest. Seda enam, et tänavatel on suured Pet Shop Boys plakatid - ja see on bänd, kelle muusika saatel möödusid minu esimesed suuremad romantilised hingevärinad.

    Armumine... ma ei ole kunagi aru saanud inimestest, kes uhkelt väidavad, et nende esimene armumine oli juba kuskil liivakastieas. No eks muidugi oli minulgi selliseid tundevirvendusi. Näiteks poisi vastu, kellega kuueaastastena kolhoosilaudast minu vanaema juurde kassipoja tassisime. Või salasümpaatia algklasside klassivenna vastu, kellel olid nii-ii tumepruunid silmad ja kes pealegi lubas mind naiseks võtta. Aga see pole siiski see.

    Minu Päris Esimene Armumine jäi 14. eluaastasse. Koolipeo puhul oli mul seljas ema kahar sinine seelik, tollase moe kohaselt kitsa valge vöö ja kahe suure taskuga. Seelikut kaunistas kroogitud varrukatega valge pluus ning kõrvades samuti emalt laenatud kumavad pärlkõrvarõngad. Jalas olid madalad valged kingad, mida venepäraselt loodotshkateks kutsuti. Ning mu vööni juuksed olid täispikkuses lahtiselt seljal. Oh, ma mäletan seda nii hästi, sest tundusin endale nii kaunis... Eriti siis, kui üks vanema klassi poiss mind ootamatult tantsima kutsus.

    Ma ei olnud 14-aastaselt popp peotüdruk, sest olin aeglasema küpsemisega ja  naiselikumate klassiõdede kõrval ikka täitsa laps. Viisakas ja tagasihoidlik olin ma ka, ei osanud itsitada ja eputadagi. Nii et ma lihtsalt seisin tüdrukute kihistavas kambas, kui See Poiss - koolis ülimalt armastatud ja populaarne - äkki üle saali lonkis, minul - jah, just minul! - käest kinni võttis ja mu tantsupõrandale viis.

    Rohkem polnudki vaja. Ma olin ülepeakaela armunud.

    Sellest ajast tabab mind nostalgiahoog Pet Shop Boysi ja Duran Durani kuulates - nende lugude järgi me seal tantsisime. Ja sähviv diskovalgus. Ja kooliaula spetsiifiline, veidi tolmune ja higihõnguline õhk. Ja Tema valge sametpusa, millel oli veidi ebamugav kätt hoida, sest see kippus kogu aeg vastukarva libisema...

    Või teine hetk, juba keskkooli ajast. Kuidas vaatasin poissi, kellega olin aastaid olnud lihtsalt sõber, kui ta ühe sünnipäeva lõpu eel, juba hilisööl, istus ja kitarri saatel laulis. Laul oli muidugi kah vastav: "Love me tender" eestikeelne variant. Kuidas mu süda murdus, sest ta ei laulnud seda minule: just hiljuti oli ta mulle tunnistanud, et talle meeldib üks teine tüdruk... Tunnistamise hetkel oli see mulle veel ükspuha, andsin talle veel asjalikku nõugi, milliseid tegevusi too tüdruk armastab ja mida poistes hindab... aga ei, mitte enam nüüd! Mitte enam! Kuidas oleksin tahtnud tol hetkel, et ta oleks vaadanud mind ja laulnud seda mulle...! Sest tol hetkel ma armusin.

    Kolmas. Noormehega, kellega ma niiöelda ametlikult käin, oleme mütanud minu jaoks lõputu igaviku mööda metsa ühte konkreetset kivi otsides. Mu jalad on valusad ja väsinud, käsivarred kuuseokstest kriibitud, on palav, higi jookseb mööda keha ja nägu ja valgub silmadesse, juuksed ja okkad kleepuvad kaelale... On lõpmata vastik ja ma avan suu, et lõpuks nurisema hakata - aga mu vaevatud pilk tabab äkki mingil kummalise nurga all eesmineja õlgu, kukalt, käsivarsi... ja ma ei ütle midagi. Vastupidi, mind valdab kummaline õrnus ja hellus. Olen armunud.

    Neljas. Oleme keset pidu välja läinud ja seisame külma tuule käes laterna all. Noor korporant ütleb ühe hingetõmbega, et ta on maani täis ja käis just oksendamas ja armastab mind ja lööb maha kõik, kes teda selles takistavad. Laterna kõikuv valgus, riietest läbi tungiv jäine tuul, kirjeldamatult jabur situatsioon... ja ma armusin.

    Viies. Suurema seltskonnaga talvine väljasõit. Oleme käinud ööklubis ning seltskond valmistub lahkuma. Mina ja üks mees tantsime, aga teised ei märka seda. Vastupidi, hoolitsev sõbranna korjab toolilt kaasa meie fliisid, arvates meid juba lahkunuks. Nii et kui meie teiste äraminekut märkame, on meil garderoobis ootamas ainult õhukesed koorikjoped ning seljas selja külge kinni tantsitud T-särgid. Majutuspaigani on paar kilomeetrit ning väljas viisteist kraadi külma. Oh, kuidas me sel teel kiirustasime, naersime, jäisel teel libisedes teineteise külge klammerdusime... Nii külm pole mul veel kunagi olnud! Aga emotsioonid olid laes ja no mis seal ikka - ma muidugi armusin...

    Kuues. Seitsmes. Kaheksas... Neid lugusid tuleks muudkui veel ja veel. Kõige ilusamad - ja ka kõige valusamad - olen kirjutanud isiklikult, ainult neljale silmale lugemiseks. Sest seal on armumisest kasvanud armastus... ja see on juba hoopis teine lugu. 

    Aga las ka armumised olla. Mälestus neist tuleb lihtsalt mõnikord kallale ja toob suunurka nostalgilise naeratuse.

     

    Lumi sulab, jooksuhooaeg algab

    Eile sai üle teab-kui-pika aja taas jooksmas käidud. Kiidusõnad selle eest Heitile ja Maarele, kelle Indoneesia-reisi piltide vaatamisele eelnes kohustusliku osana ka jooksutiir Pirital.

    Sama edukalt oleks võinud seal küll ka suusatada, sest kunstlumega kaetud rajaosa nägi sulast hoolimata välja lihtsalt super.

    Jube hea tunne on täna igatahes ning kõhul olev talvevarude-kogumise-voldike näitab kahanemise tendentsi. Olgu, möönan, et viimane on ainult soovmõtlemine, sest nii äkiliselt 4km jooks siiski ei mõju.

    Aga Indoneesiasse tahaks küll minna, hullult kihvt kant. Hea, et Heiti ja Maare seal lennukiga alla ei kukkunud ega üleujutuse kätte ei jäänud, nii et saavad nüüd muljeid jagada ja Indoneesia-pisikut laiemalt levitada :)

    Leivo 35

    Käisime sel puhul Olde Hansas. Hoolimata tema kõrgest east ja vastsest võistluklassist (H35) on meil ikka tore kahekesi olla.

    Ja pärast seltskonda minna, sest juhtumisi on ka Heitil samal päeval sünnipäev.

    Honda ja Kasutu, vol 2

    Eelmisel korral meie kallis kassiniru poegi ei saanud. Aga vaatamata ebaõnnestumisele ja hurjutamisele ei jätnud me jonni (ise kah ei tea, miks) - ja keset ilusat märtsialgust laenutasime taas kõutsi.

    Honda oli vahepeal veel suuremaks ja ilusamaks kasvanud. Ja nad sobisid endistviisi sõbralikult.

    Näis, näis.

    Suureks saanud

    Käisime Odega poes, jõuame tagasi. Vaatame: Kati askeldab.

    "Mis teed?"

    "Suur tuba oli sassis, koristan pisut."

    Pärast kraamis veel köögi kah ära.

    Kõik asjad said omadele kohtadele, pisividinad ei vedelnud mööda majapidamist laiali. Nii et oli õhku, oli avarust. Tulemus oli sama, mille poole mina asju nende pesadesse tagasi taltsutades püüan.

    Selle märkamiseks peab aga olema suureks saanud.

    Reede ja laupäev, niisama

    Reedel jäi Jüri haigeks: palavik tõusis välkkiirelt ja püsis pikalt üle 40. Nii jäi mul kõrvale plaan minna pühapäeval Haanja maratonile. Noh, nagunii on juba mitmendat päeva õues +4 ja lumi sulab silmanähtavalt. Vähemalt Tallinnas, Haanjas oleks muidugi leebemad lood.
    ***
    Aga et jõuaks talve kasutada, enne kui ka jää päris ära sulab, käisime laupäeval Leivoga Rannamõisas ronimas. Kuna Jaan Künnapi Alpinismiklubi jääronimine toimub huviliste rohkuse tõttu nüüd ka laupäeviti, oli kogu pangaalune ronijatest kirju. Meie jõudsime hiljem ja tegime sellepärast lühidalt: paarisronides läksime korra alt üles, keerates teel jääpuure ja tehes kaks jaama. Jää oli pehme, kuid veel mitte liialt, nii et ronida oli lausa lust.
    ***
    Õhtul värvisin Kati juuksed ära. Tema enda soovil muidugi. Nüüd on ta siis kuldpruun.

    Ja Jüri palavik on kah võtnud juba normaalsemad mõõtmed, kõigest pisut üle 37.

     

    Bergson: võitjad finishis

    Arvatult finisheerus esimesena Speleo Salomon, kes oli liidripositsiooni hoidnud praktiliselt võistluse algusest peale. Lõpuspurdis suurendas ta vahet teise kohaga ning ületas finishijoone 84 tunni 5 minutiga, eesti kella järgi siis 01:05 öösel. Kolm ja pool tundi hiljem (04:30) laekusid järgmised poolakad, Salomon Navigator, ning varsti oodatakse kolmandaid, Salomon Adventure Team.

    ISC Adventure on suusaetapil ja hoiab neljandat kohta. Kolmandat kohta neil ilmselt enam püüda ei õnnestu, sest nood on suusatamise juba lõpetanud.
    ____
    Täiendatud ligi ööpäev hiljem: ISC finisheerus neljanda kohaga, aeg 104:25. Õnnesoovid ja imetlus!