Mul on nii-nii ja ülihea meel, et saame jälle oma blogidesse sissekandeid teha! Vahepeal, kui see tehniliselt takistatud oli, oli õnneks küll kiire eluperiood- selline, kus kõigest jooksvalt kirjutada ei jõudnud ega saanudki (pean silmas pulmaettevalmistusi, et külalistele mitte kõike ette ära rääkida). Aga aegajalt haaras käsi siiski klaviatuuri järele, et päevasündmuseid ja -emotsioone kirja panna... Panin nad siis Wordi failidesse ja peaksingi nüüd üle vaatma, kas nad ka tagantjärele ülespanemist väärivad :)
Leivo kirjutab sellest interneti katkiolekust ja terveksparandamisest lähemalt.
Aegajalt tundub mulle, et kodus elab kaks kohutavat looma: Pesupeletis ja Sokikoletis. Mõlemad neist ajavad oma haarmed eelkõige vannituppa, kus pidevalt kõrgub pesemata pesu (sh sokkide) mägi, ehkki viiekilose mahutavusega pesumasin pidevalt müdisedes elukatega võitlust peab.
Teine elukate leviareaal on rõdu, mis on pidevalt kuivavat pesu täis. Sealt jagub haarmeid edasi tuppa, kui kuivanud pesu on sisse tassitud ja lappesse pandud, et omanikud oma virnad kappi tassiksid. Kappi jõudnuna on elukad selleks korraks taltsutatud.
Aga kui Mammu on pikemalt kui paar nädalat Tartus, teeb Sokikoletis pesa tema tuppa: pesust tulnud ja kuivanud sokid ei jõuagi kappi, vaid elavad oma elu lustakas virnasegaduses Mammu voodi peal.
Õudne, ma ütlen.
Viimaste pulmaeelsete asjade ajamiseks on mul lausa puhkus võetud - mu tööandja pakub suurepärast võimalust saada abiellumise puhul nädal lisapuhkust.
Üks põhiline asi ajamiseks on ise ilusaks saada. Mul on koostatud terve graafik solaariumi, juuksuri, maniküüri ja muu olulisega. Nojah, mulle erakordne ettevõtmine, mõnele ilmselt igapäevaelu :)
Ilusaks hakkamist alustasime koos Odega Haapsalu Fra Mare SPA-s, kuhu Estravel oli sooduspakkumise teinud. 560-kroonisesse paketti kuulus ööbimine, massaazh, õhtu- ja hommikusöök ning piiramatu saunade ja basseini kasutus.
Õhtul alustasimegi siis saunadest. Olen nüüd soolatatud, infrapunatatud, lõdvestatud ja mida kõike veel. Lisaks võtsin hapnikuvanni ja näo sügavpuhastava hoolduse. Ühesõnaga, hakkasin igakülgselt ilusaks.
(Nojah - kui Leivo õhtul helistas ja ma talle soolasaunast rääkisin, siis teatas ta, et kuna tema on täna soola söönud, on ta hoopis seespidiselt ilus. See oli vist vihje, et peaksin siiski millelegi sisulisemale keskenduma :)
Aga Fra Mare SPA-st. Ma olin arvanud, et toas olevad pehmed hommikumantel ja sussid kuuluvad lahutamatult SPA-kultuuri juurde, aga tuli välja, et eksisin. Õnnes sai hommikumantleid laenata - aga nad ei olnudki pehmed froteest, vaid vahvelriidest. Ning pesuvahendiks dushiruumis oli ainult vedelseep (mis kirjade järgi sobis siiski ka juuste pesemiseks). Nii et tõeline säästuaja SPA, ja ega selle 560 krooni eest polekski põhjust luksust nõuda... Ning personal oli väga tore ja hooldused mõnusad, nii et üldmulje igati positiivne.
Tänu Katile ja Estrile, kel oli liiga palju elu selleks, et kasutada ära Saaremaa kooliteatrite festivalilt laureaaditiitli eest saadud teatripileteid, saime mina ja Leivo (kel pulmade eel niikuinii elu ei ole :) vaadata Draamateatris "Voldemari" - Andrus Kivirähu näidendit Voldemar Panso elust.
Draamateatri kokkuvõte etenduse kohta ütleb nii:
"Aastal 1955 Nõmme rongis: ühel pingil tukub plikaohtu Helmi, teisel istub vana maamees August, kolmandal räbaldunud sinelis 30aastane Lemmergas.
Teekond Kivimäelt Balti jaama kulgeb reaalsuse ja kujutluse, tõsielu ja mängu hoos. „Elagu elu!” hüüab noor Voldemar Panso. Ta sõidab oma lavastuse "Kuningal on külm" esietendusele, kuid mängib lühikesel rongisõidul koos reisikaaslastega läbi pool elu – isa ja ema, tüdrukuid ja armastatuid, koolikaaslasi ja õpetajaid, näitlejaid, muid eluteel ette tulijaid. Mängitakse – või mäletatakse, unistatakse! – lugusid viinast, teatrist, armastusest, sõja jalust läände põgenemisest ja ometi siiajäämisest, Moskvast, haiglast, proovist, küüditamisest, koolist, jälle viinast, armastusest... Näidendi aluseks on Voldemar Panso mälestused, artiklid, päevikud."
Väga hea etendus oli. Suurepäraste näitlejatega.
Ja väljend "ühekülgne nagu hambahari" jääb nüüd küll pikaks ajaks minu aktiivsesse kõnepruuki :)
Oma päris-sünnipäeval oli Kati tänavu kooliteatrite festivalil Saaremaal (kus nad said ka laureaaditiitli, aga mitte see pole oluline). Oluline oli see, et tema Saaremaalt saabumise ajaks oli meil toas 16 inimest tead ootamas - salaja. Kui alt "piiks" kostis, kihutasid kõik peitu, mina kustutasin elutoast tule ja läksin uksele vastu - koduseelik ja vana T-särk kleidi peal petteks. Noh, et nagu oleks tavaline päev.
(Pärast Kati ütles, et ta oligi mõelnud: Emme on üksi vastas, ehkki väljast tulle nägi ta ka tüdrukute toas tuld - et kus siis Ode on, ja Jüri, ja et kas kodused talle õnne ei soovigi...)
Aga siis hüppasid kõik teisest toast välja!!!
Väga tore oli.
Ode oli päeval ostnud 18 roosat roosi ning teinud juba eelmisel päeval koogi, mis pidi ööpäeva külmkapis seisma. Minul oli olnud ülimalt kiire päev, nii et Chopsticksi "hiinakas" sai tellitud teel teise majja õhtu viimasele kohtumisele - kusjuures tellitud nii, et mina juhtisin autot ning minu kõrval istuv kolleeg, hea inimene, tegeles minu telefonitellimuse edastamisega :) Kodus sõtkusin muretaigna plaadile ja lükkasin ahju küpsema ning läks tuliseks lauakatmiseks ja muudeks ettevalmistusteks. Esimesed saabujad olid Kairi ja Kai lastega, nii et siis oli meil rohkesti abikäsi. Ja kõik sai täpselt õigeks ajaks valmis!!! Ka "hiinakas" saabus väga parajal ajal. Ja Kati ise muidugi ka.
Nüüd olen ühtaegu rahulolev ja väsinud.
Täna kell 10:10 astus Kati üle kujuteldava joone, mis eraldab last täiskasvanust: ta sai 18-aastaseks.
Nojah, see joon on muidugi puhtjuriidiline - gümnaasiumitüdrukuna jääb ta "lapseks" ehk koju minu juurde veel vähemalt pooleteiseks aastaks, aga ikkagi...
Ma pean mõnikord silmad kinni pigistama ja ennast veenma, et mul on nii suur, tark, ilus ja empaatiline laps...
12.märts on kuupäev, mis jääb mulle eluajaks meelde. Sel päeval korraldasid mu sõbrannad mulle tõelise üllatusena Maailma Parima Tüdrukuteõhtu.
Tõelise üllatusena sellepärast, et ma ei aimanud sellest kriipsuvõrragi enne, kui ta juba käes oli...
Ma olen sellest siiamaani nii shokis, et kohe ei oskagi midagi öelda :)
Olen nii õnnelik ja tänulik - aitäh teile kõigile, kes te selle korraldamisega vaeva nägite!
Naistepäev tähendas suurt kimpu valgeid tulpe, kräsupea kooki ja karpi rafaellot. Ja kahte sõnumit, üht suurelt targalt sugulaselt ja teist kunagiselt koostööpartnerilt.
Ja sõidutundi, kas naist autos :)
Ja õhtupoolikul üllatust, kui kaua võtavad aega elu pisiasjad - näiteks lauasiltide järjestamine lauaplaani järgi.
Ja päikest. Nii et oli lausa kuulda, kuidas lumikellukesed tärkasid.
Kui ma mõni aeg tagasi praalisin, et Orkut pole mingi elu, hoopis Facebook on, siis nüüd olen taas avastanud ühe laheda mänguasja: LinkedIn. Nii hea meel on tuttavaid leida! Ja pean lähiajal vist ette võtma oma profiilide täiendamise ka piltide ja muu infoga, praegu on mu kontod ikka suht minimalistlikud igal pool.
No näis muidugi, mis ma kõigi nende keskkondadega peale hakkan :)