Kui ma mõni aeg tagasi kurvastasin, et Kisti läks suvel kaduma, siis nüüd on rõõm, rõõm, rõõm - Kisti on kodus tagasi! Oma peaaegu kolmekuulisest hulkurielust nälginu, pulstunu ja võibolla haigena - aga tagasi!
Paar nädalat varem oli ta ennast oma kadumamineku õues - Ode isa naise suvilas - üle hulga aja ilmutanud. Siis teda kätte ei saadud. Eile aga ei suutnud ta singi ahvatlusele vastu panna ning tuli inimeste juuresolekust hoolimata sööma. Ja Ode isa krabas ta kinni, küüntest-hammastest hoolimata.
Kodus pesid Ode ja Jüri Kisti kõigepealt puhtaks -lisaks kõigele oli ta olnud ka kohutavalt räpane. Ja nüüd magab meie hulkurielust päästetud kassike tüdrukute toas põrandale pandud fliisil ning aegajalt kutsun ma ta kööki sööma. Arvame, et söögu ta vähem korraga ja sageli, sest tõttöelda on temast alles ainult luu, nahk ja vildiks paakunud karv.
Jah, see karv. Pika pehme aluskarvaga kass ei saa metsikus elus oma kasuka hooldamisega iseseisvalt hakkama, eriti kui kodus on tema kõrgeaususe karva kamminud terve hoolitsejate armee. Kisti udupehmest kohevast kasukast on moodustunud ühtlane vilt - oh, tegelikult isegi mitte ühtlane, sest kohati on ta mõned paakunud kohad vist ära kiskunud. Kõhualune näiteks on praktiliselt karvutu. Ja külgedelt lõikas Ode ettevaatlikult osa vilti naha lähedalt ära, nii et sealt näeb Kisti välja nagu pooleldi pügatud lammas.
Ja kõhn on ta, nii hirmus kõhn! Kisti on väike kass, peene ja õrna luustruktuuriga, ning praegu tundub tema pea selle koletukõhna keha kohal hiigelsuur ning käpad hiigelpikad.
Vist on ta ka külma saanud, sest köhatab-turtsatab aegajalt. Ning tema muidu nii õrn hääl on praegu kärisev ja kähe... Ja nurrumine väga vaikseks vaibunud...
Käpaalused, tundub, on Kistil katkised ja valusad. Ja ühel käpal vist midagi tõsisemalt viga, sest ta toetub sellele ettevaatlikult ja kräunatab liikvele minnes. Esmaspäeval loodame temaga loomaarstile pääseda, et Kisti tervisest ja tervisehädadest põhjalik pilt saada ning asjatundlike juhiste järgi tegutsema hakata.
Aga kui ma kartsin, et äkki on Kisti lõplikult metsistunud ning koduski pelglik, siis see hirm oli küll asjata. Ta käitub kodus nagu alati. Mul läksid silmad märjaks, kui hommikul ütlesin "Kisti-Kisti!" ning tema selle peale püsti tõusis, oma hommikuse, mu kõrvale nii tuttava intonatsiooniga näugatas ja köögi poole siirdus. Nagu alati, nagu igal hommikul - ainult toolile ei hüpanud, et saaksin teda kammida...
Igatahes oleme väga õnnelikud. Nii armsaks saab üks kass, kes on kuus aastat sinuga koos elanud, et temast ilamjäämine on suur kurbus ja tagasisaamine seda suurem rõõm.