Plaanisime Leivoga, et lähme täna Astangule ronima. Paar inimest pidi veel tulema, kes uusi kaljususse või muud varustust proovima.
Tee Astangule on teadagi milline: auklik, prügimägede ja kivikuhjade vahelt ja ümbruses, mida suvine roheluski eriti maaliliseks ei muuda.
Ja rohelise vetikakihiga kaetud haisvatest veekogudest kerkivad paksud sääsepilved. Võibolla on viimane küll ainult mu kujutlus, kuid sõltumata sellest on rammusaid ja vihaseid sääski seal mustmiljon.
Ja keegi on kaljualusele müürile lärtsatanud laia räpaka laigu ebamäärast hallikassinist värvi.
Ja müürikivide vahel on märg savi- või mis iganes muu ligane ollus.
Tonksisime natuke aega näpuga müüri, laksisime sääski ja kummagi näost ei kiiranud erilist entusiasmi. Ühel hetkel vaatasime üksteisele otsa, tunnistasime vastastikust vissis ilmet ja pahvatasime üksmeelselt naerma.
Ja sõitsime lihtsalt tagasi, hinges igatsus Slovakkia või Krimmi päikesesoojade puhaste kaljuseinte järele.
Suvi tuleb siiski ka tänavu! Täna käisime - Karin, Toomas, Kairi, Leivo, mina, Jüri, Ode, Martn, Helen, Ramses, Anna ja Mart - Eru rannas. Päike oli küll selline poolpilvealune, aga ilm soe ja vesi kah enamvähem.
Ramses, Martin, Helen ja Anna lasksid teistel end liiva alla matta, nii et ainult pead väljas, ja lamasid seal soojas liivas nagu neli kookonit. Mart lammutas kalda ääres seisvat laevapõhja, kangutades välja kaks hiigelpikka ja -jämedat naela (muidugi oli vaja need siis koju kaasa viia), ülejäänud kas ujusid või pikutasid rannal.
Täitsa päikestsaanud tunne on igatahes.
Laupäeval tegime maal Leivoga taas rattatiiru - vahelduseks Valgejõe-Loksa teelt vasakule poole ehk siis marsruut Vanaküla-Kolgaküla-Kolga-Murksi-Parksi-Vanaküla.
Seiklused algasid juba Kolgakülas, kus valitud tee pärast viimast maja hääbuma hakkas. Just nimelt hääbuma, mitte ei lõppenud: vana tee oli lihtsalt kasutamata ja muutus lõpuks metsa väljaveotee või pooleldi kinnikasvanud sihi sarnaseks. Õnneks leidsime metsast teise raja, mis mööda järsakuserva ja metsaheinamaad meid taas tagasi tsivilsiatsiooni viis.
Imetlesime lagunenud Kolga mõisakompleksi kunagist hiilgust ning asusime tagasiteele. Parksi küla piirimaile jõudes tahtis Leivo kaardi kokku voltida, sest arvas mind siin juba niiöelda oma tagahoovis olevat, kus iga tee ja maja selge. Tegelikult aga - nii imelik kui see pole - olen ma sellesse, meile kõige lähedasemasse naaberkülla, imeharva sattunud. Paaril korral klassiõe Maili juurde, kui ta siin oma isa juures oli, ja vist korra koos isaga siinse traktoriomaniku juurde mingit töökaupa tegema. Parksi kogu oma elusuuruses on mulle aga tundmatu.
Ja me eksisime Parksis mitu korda ära :)
Sest Parksi on klassikaline hajaküla: hargnevad teed viivad ainult majadeni ja lõppevad seal. Vist viimasena leidsime õige haru, mis Valgejõe teele välja viis.
Pühapäeval igatahes valisime rattaringiks harjunud suuna: läbi Nõmmeveski ja Joaveski ranna poole, seekord Eruni.
Taas kord sai Kisti hakkama sellega, et hüppas teise korruse kõrguselt katuselt alla.
Seekord aga nii õnnetul hetkel, et naabrikoer Roki, see suur ja must, maja ees peesitas.
Õnneks Ode kuulis kassi allahüppamise krobinat - ta tegelikult ei hüppa päris alla, vaid kuidagi maja nurga külge ja laskub sealt küünte varal maapinnale - ning sööstis välja. Täpselt selleks hetkeks, et näha majanurka pidi tagasi üles põgenevat Kistit ja tema järele üles hüppavat Rokit. Kisti oli peaaegu juba räästa all, kuid Roki on suur koer ja jaksab kõrgele hüpata - ja nii saigi ta kassi tagupoolest kinni ja tõmbas ta nurga küljest alla.
Ma ise õnneks seda ei näinud, kuid sel hetkel oli Ode ennastsalgavalt Rokile otsa viskunud, nii et too kassi lõugade vahelt lahti laskis. "Õnneks" ütlen siinkohal sellepärast, et Roki on ikkagi ju suur koer ja pealegi pole meie tema pärispererahvas, nii et tol hetkel olnuks mina kindlasti rohkem paanikas Ode kui kassi pärast.
Mina saabusin täpselt selleks hetkeks, et avada kojauks ja rädutud välimusega koerailane Kisti esikusse lasta. Kust ta siis otsejoones oma turvalisele teisele korrusele põgenes.
Kui ma Odelt küsisin, kas ta ei kartnud Rokit rünnata, ütles Ode, et ei, sest Roki on ju hea koer ja ei hammusta.
Kisti on kah terve. Võibolla on tal koerahammastest küll sinikad, kuid katki ta ei ole, nagu näitas põgus ülevaatus, kui Kisti oli end koerailast puhtaks lakkunud ja mõnevõrra rahunenud. Küllap siis ahmas Roki temast õrnalt - ega ta tõepoolest mingi murdjaloomuga koer ole.
Tänasest igatahes on meie mõlemad kassid tagasi linnas. Ja tundub, et nad on õnnelikud: mõlemad on maganud ülimalt rahuloleval moel terve õhtupooliku oma lemmikkohas. Küllap puhkavad kahenädalase suvitamise väsimust välja.
Tänavu nagu polegi õiget rannasuve olnud - sellist, kus pikalt on päikselist ja palavat ilma. Nii käisingi mina esimest korda rannas eelmisel nädalavahetusel - ja esimene kord oli see veel paljudele meie hulgast - ning lapsedki on suhteliselt vähe jõe ääres olnud. Ja Pikkjärvelgi oleme käinud tänavu ainult paar korda.
Täna käisime. Päike oli tumesinise pilve taga ja üle järve puhus külm tuul. Jüriu eestvedamisel läksid ka Ode ja Anna, hiljem ka Helen siiski vette ja möllasid seal hulk aega. Mart ja Martin jäid kaldale ning otsustasid pigem metsa all mustikaid otsida.
Mina mähkisin end rätiku sisse ja lõdisesin seal kogu järve ääres oldud aja.
Maal elavad meie kassid teisel korrusel, põhiliselt meie toas. Õue laseme neid jaopärast, ainult järelvalve all. Sest ehkki meie oma Ferri enam jooksvale, veel vähem siis paigalseisvale kassile ei reageeri, külastab meie õue regulaarselt veel kolm naabrikoera. Pätu-Pets kah kindlasti kassimurdja ei ole, tal on kodus toanaaber Tannu... aga Uustalu suure musta Roki ja Pikka ma-ei-tea-mis-nimelise suure kollase suhtes ma nii kindel ei ole. Ja nagu koertest veel vähe oleks, elavad saunataguses metsas ka rebased, kes koertevabadel hetkedel mõnikord ka meie õuele põikavad. Ühesõnaga, kindlam on oma kullakalleid linnakasse ka maal tubastena pidada.
Tiffany on sellega meelsasti nõus. Küllap ta vist tunnetab, et tema lombakuse juures kätkeb väline maailm liiga palju ohte. Kui me ta õue viime, tikub kohe tuppa tagasi.
Aga Kisti!!!
Vähe sellest, et ta ühe valvatud jalutusretke käigus saba vonkesse lõi ja kauget sugulast gepardit väärival kiirusel kuusehekki kihutas. Kuusehekk on meil aga suur ja tihe, nii et üks hall kass suudab end sinna ülima kergusega ära peita. Küll me kiisutasime ja miisutasime koos Ode ja emaga, küll me jooksime nii ühel kui teisl pool mööda kuuseheki serva... Lõpuks pugesime mina ja Ode käpuli sinna kriipivasse-torkivasse padrikusse ning kui Kisti mingil armulikkusehetkel meie juurde tuli, muljusin ta kiiresti turjapidi vastu maad.
Eile üllatas Kisti sellega, et hüppas teise korruse kõrguselt alla. Lihtsalt. Aken oli lahti ja aknast on ta kogu aeg saanud uue köögi katusele. Nüüd aga hüppas ta sealt katuselt alla. Õnneks kuulsin ma robinat ja püüdsime jooksiku kinni.
Üheks põgenemiskatsete allikaks on ka teise korruse luuk. Ehkki me allaminekuks luuki avades hoolega vaatame, et Kistit lähedal ei oleks, ta mõnikord ikka on. Mind ehmatas ta näiteks poolsurnuks, möödudes minu näost lennates - kass oli alla hüpanud luugiava piiravalt kõrgelt käsipuult ja maandus kuskile poole trepi kanti.
Isa küll ütleb, et no mida tsirkust ühe kassiniruga - laske ta välja ja kui kaob, siis kaob. Et muidugi maal ikka juhtub, et kass mõnel õhtul enam koju ei tule, aga siis võetakse uus, mitte ei pillitata iga päev vana. Ja et lasku me kassil ikka kassielu elada, lõppegu see siis kuidas lõpeb.
Aga mina, egoist - ja Ode veel enam -, hoiame oma kassi pigem vangis.
Kuna Memm enam uusi kaltsuvaipu peale ei koo, oleme jõudnud olukorda, kus põrandaid katvad vaibad näevad välja vanad ja määrdunud.
Vanuse vastu ei saa, aga puhtaks saab neid küll pesta. Kulub ainult palju vett ja aega - eriti kuivamiseks.
Ja tõttöelda erilist vahet ei ole. Kui pestud-kuivatatud kaltsuvaip on põrandale pandud, on ta ikka vana, kulunud ja tuhm.
Kangaspuud seisavad küll aidas ja kaltsu oleks kah kuhjade viisi, aga ei mina ega ema oska kangast niide panna. Ja vist ei viitsiks ka kaltsu lõikuda. Kududa isegi võiks.
Aga poest on kah nagu naljakas kaltsuvaipa ostma hakata. Mine või käsitöökursustele :)
Käisime emaga Kemba nõmmes mustikal. Võrreldes eelmise aastaga oli mustikaid väga vähe ning toored olid nad osaliselt veel kah - aga õhtuse saiamoosi saime siiski korjatud.
Talvemustikatega läheb aga tänavu vist kahjuks küll raskeks...
Eil alustasime ja täna lõpetasime projekti "Toolid".
Ode ja Anna lakkisid üle neli heledat tooli ning isa ja Jüri panid nende põhjale ja seljaosale uue katteriide. Enne käisime veel Loksa Ehituse ABC-s lakki, mööbliriide klambreid ja väikseid naelu ostmas.
Ode ja Anna puhastasid ja lakkisid uuesti üle üle kolm tumedat vineertooli.
Ode ja Anna värvisid ära seitse valget vineertooli. Viimased on need Lutheri vabriku klassika, mida viimasel ajal tegelikult värvida ei soovitatagi. Aga meil on nad juba ammusest ajast valgeks värvitud - ja tõttöelda vist ka meeldivad mulle valgena rohkem kui vineerikarvalisena.
Praegu uurin ja testin ma Kõu internetti. Sest maal olen ma sellises kõigi mobiilioperaatorite jaoks ebamugavas paigas, kuhu mobiilse interneti võimelist levi kallis ja keeruline tekitada. No lihtsalt on üks selliseid kohti (- ja kuidas kõlaski see tarksõna kingsepast ja kingadest...?)
Kõu on olemas, küll kah heitlikult. Näiteks kui vihma sajab, levi ei ole. Aga siiski, kui neil oleks pakkuda näiteks puhkuse- või nädalalõpupakett, võiksin maal olles edaspidigi kasutajaks saada.