Postimees kirjutas täna, et tõenäoliselt põhjustas kihlvedu, kes suudab läheneva rongi ees kauem seista, selle, et üks noor inimene rongi all hukkus.
Ma ei tea, kuidas praegu, aga minu teismeliseeas olid sellised julguseproovid - mitte ainult rongi ees seismine, vaid ka näiteks läheneva auto nina eest läbijooksmine - laialt levinud. Ja see ei olnud mitte ainult kaakide või tänavapoiste pärusmaa, selliseid asju tegid ka nunnud korralikud tüdrukud, kes pärast seiklust seitli sirgeks sättisid ja ontlikult koju kõmpisid. Täiskasvananuna on mul südame ümbert külm, kui sellele mõtlen.
Nojah - praeguses juhtumis polnud tegu varateismelisega, vaid sellest ammu välja kasvanud, igas mõttes täiskasvanud inimestega. Aga mõni jääb igavesti teismeliseks oma hingelt ja vaimult - ja sellest tulenevalt siis ka vanuselt igavesti 21-aastaseks...
Aga ikka ma mõtlen, et peab vist õnnistama arvutit ja internetti, mis lapsi ja noori üha rohkem oma valduses hoiab. Sest see, kui paned nooruserumaluses üles oma alastipildi ja see levima hakkab, on küll kohutavalt piinlik ja maailm võib tunduda kokku varisevat (eks ta muidugi korraks varisebki), aga see pole siiski midagi lõplikku ja elu läheb edasi. Nojah, kui see maailma avarii just nii kohutav ei tundu, et enesetapule sunnib, aga see on juba järgmine lugu... IRL tehtud tükid on aga paraku reaalsed ja sageli oma reaalsuse tõttu fataalsed.
Ja siis ma mõtlen, et tegelikult pole see üldse julgus, mis laseb näiteks läheneva rongi ees nii kaua seista, et lõpuks rongi alla jääd. See on pigem hüpnoos või transs, ja sellesse sattununa ei ole tagasiteed.
Kunagi ammu, kui mul veel kirjanduslikke ambitsioone oli, kirjutasin sellest nähtusest või hingeseisundist ühes oma pikemas jutus, mille pealkiri oli "Vastassuunavöönd". Nüüd on ilmselt õige aeg sellest katkend siia kopipeistida - lugege, et teada, miks selliseid asju mitte teha.
_____
Sel novembrialguse sompus päeval ei olnud jutkui midagi teha. Nad kõlkusid kolmekesi — Alvar, Karme ja kambaliige Mati — perrooni käsipuul ega viitsinud õieti rääkidagi.
“Jõle pull, kui rong nüüd tuleks,” venitas Mati, kes oli seadnud oma jalad rippu just raudtee kohale. “Gangreeni ei saaks siis küll mitte kunagi.”
“Nagunii korjaksid oma kepsud juba enne kokku, kui rong Raplast tulema hakkaks,” oli Karme tema praalimisest tüdinud.
Alvar hirnus naerda ja Mati solvus.
“Ise ei julgeks sa raudteel rongi ees isegi nii kaugel seista, kui siit Rapla jääb,” kähvas ta. “Tahad, veame kihla: mina seisan rongi ees iga kell kauem kui sina. Otse raudtee ääres, varbad vastu rööbast.”
“Titekas,” põlastas Karme.
“Ma ju ütlesin, et sa ei julge. Mina võiksin seista isegi raudtee peal.”
Alvar venitas end käsipuult üles.
“Teeme proovi,” ütles ta külmalt. “Seisate kõrvuti rööbastel, Karme vasakul ja Mati paremal. Kui Karme rongi tulekul varem maha hüppab, võtab ta kõigi kuttide ees pluusi seljast. Kui Mati vedelaks lööb, tunnistab ta end kõigi kuttide juuresolekul plikadest viletsamaks ja laseb enda peale sülitada. Nõus?”
Pealiku sõna pidi kuulama, kuigi raudteed pidi jaamast eemale lonkides polnud Karme ettevõtmisest sugugi vaimustuses. Ka Mati mitte, nagu ta kõvera kõrvalpilguga tähele pani.
Siis olid nad kohal. Surmpikal, sirgel, põõsaste vahele kaduval teelõigul.
“Ehk rongi ei tulegi?” kohmas Mati prooviks. “Ja meie seisame siin nagu...”
“Küll ta tuleb,” sülitas Alvar. Ja nagu pealiku ilmeksimatuse kinnituseks kostis kaugelt põõsaste tagant kume vile ja läheneva kaubarongi raske ähkimine.
“Siva teele!” kamandas Alvar. Tema silmis oli ohtlik helk nagu alati, kui teised tema käsul midagi meeletut ette võtsid.
“Matusekulud jäävad sinu kanda,” kähvas Karme ja silkas raudteetammist üles. Nautlevalt julma pilguga Alvar oli talle alati vastik.
Jooksust hingeldades seisatas Karme tasakaalu otsides rööpal. Kohe oli ka Mati tema kõrval. Ka tema hingeldas.
Kõik sündis väga kiiresti. Ja väga aeglaselt. Ja jäi Karmele igavesti meelde: tükati, just nagu lõhutud mosaiik.
Alvari kissis silmad. Luitunud jäätisepaber rööbaste vahel otse jalgade ees. Rämpsu täis raudteetamm. Mati kahvatu ninaots ja suur punetav vistrik selle kõrval.
Otsevaates vedur meenutas külgedelt lapikuks litsutud kuuli. See tuli otse tema poole, kuid mida lähemale see tuli, seda vähem Karme kartis. Ta seisis nagu lummatult.
Polnud vaja teha midagi muud kui ainult seista.
Mati kadus ta kõrvalt ja Karme nägi silmanurgast, kuidas ta poolkukerpalli tammist alla veeres. Ta leidis isegi hetke selle üle imestamiseks.
Mida need poisid seal ometi karjuvad ja kätega vehivad?
Karme sirutas käed ette, rongile vastu.
Miks rong ometi nii pööraselt vilistab?
Ja kes teda, Karmet, nii jõhkralt tagasi kisub ja tammilt alla tõukab? ja miks peab ta kellegi vedamisel aina jooksma ja jooksma, nii et hing rinnus kinni ja tantsivad täpid silmade ees?
Hea oli langeda mudastele lepalehtedele kuskil raudteeäärses võsas. Kuulda vere tagumist meelekohtades ning mõlemal pool kõrval poiste kahehäälset katkendlikku hingeldamist.
Raudteel seisis rong. Seisis?
“Sa pidasid rongi kinni!” sosistas Alvar. Vaimustusega.
“Sa oleksid surma saanud, kui ma poleks tagasi tulnud ja sind alla tõmmanud,” kähises Mati. Tema hääl oli hirmust hall.
Üks mees ronis aeglaselt mööda raudteetammi üles ja vedurisse.
Küllap oli vedurijuht olnud väga vihane, kui ta oli vaevunud neid taga ajama hakata.
Kui ta vaid teadnuks, kui lihtne oli seista tema juhitud metallkolossi ees! See oli, nagu toimunuks see kusagil mujal ja kellegi teisega. Nagu kinos.
____