Mulle siiralt meeldivad igasugused pühad, mille puhul saab teistele rõõmu valmistada või lasta endale rõõmu valmistada. Olgu nad siis kommertslikel alustel loodud, nagu sõbrapäevale ette heidetakse, või mitte.
Sõbrapäeva ettevalmistusi võinuks Scherlock Holmes aimata juba siis, kui tema oleks minu asemel õhtul seitsme ajal koju jõudnud. Kodus levis imehea magus lõhn, aga mina lasksin end ära petta seletusega, et lõhnasid apelsinid või tuleb see naabrite juurest.
Scherlock oleks ilmselt ühtteist välja lugenud ka kapi peale tõstetud koogivormidest. Mina tõstsin nad lihtsalt kappi, arvates, et tagumisi potte välja võttes on need ununenud tagasi panna.
Ja loomulikult poleks Scherlock lasknud end ära petta Ode seletusest koju ilmunud Torusiili kohta: “Me tõime, kui poes käisime… ee… eile!”
Aga mul ongi hea meel, et ma pole Scherlock, sest kõiketeadval Scherlockil oleks väga igav elu – ei mingeid üllatusi. Ja et mind hommikune sõbrapäevatort rõõmsalt üllatada suutis…
Eks olid minulgi oma armsatele väikesed üllatused varuks, nii et kokkuvõttes oli üks imetore 14.veebruar.