Varsti tuleb meil esimene pulma-aastapäev, nii et viimasel ajal on aina liikunud ilusad mõtted päevadesse aasta tagasi.
Üks olulisemaid teemasid minu jaoks oli kahtlemata kleit – mida nädal edasi, seda kuumemaks teema muutus. Nii et lõpuks, kui saingi endale oma unistuste kleidi, jäi see väga olulisena meelde…
Lisatud fotod ei ole pulmapildid, vaid tehtud ca kuu enne pulmi, kui kenitlen kleidiga kodustes oludes. Pildistas Jaan Künnap.
Minu unelmate kleidi otsingutega olime alustanud juba üle-eelmise aasta oktoobris, aga unistus unelmate kleidist polnud poolteist kuud enne pulmi veel realiseerunud. Tõsi, sõelal olid mõned lihtsalt ilusad variandid, nii et hirmu päris kleidita jääda ei olnud, aga seda Päris Oma polnud ma leidnud. Algul samuti kaalutletud õmblemise olin siiski juba varakult välistanud, sest ma väga täpselt ei teadnud, millist kleiti tahta – aga olin kindel, et õiget nähes tunnen ta kohe ära.
Nii läkski.
Pärli salongi ilmus uskumatult soodsaks hinnatud näidiskleit, mida pika aja jooksul polnud suudetud maha müüa. Esiteks sellepärast, et ümber rindade ja piha liibuv luust tugevdusega korsetiosa käis konkreetse lukuga, mitte reguleeritava nöörkinnisega – nii et keha pidi väga täpselt kleidi sisse sobima. Teiseks polnud tegu mitte printsessi-, vaid pigem kuningannakleidiga, mis võis noorukestele pruutidele ilmselt liiga väärikas tunduda. Ja kolmandaks oli tal väga nõudlik saba – selle vedikuga harjumine nõudis aega ja liikumisharjutusi.
Aga see oli MINU KLEIT! Hoolimata isegi sellest, et olin varem mõelnud lumivalgest kleidist, aga see oli nö looduslik valge ehk siis kergelt kreemikas.
Oh, kuidas ma juba mannekeeni peal vaadates seda endale tahtsin! Ja kui müüja korsetiosa piiravat tingimust seletas, kuidas ma siis kartsin, et ta ka mulle kuskilt lai või kitsas on ja seljas ei istu!
Kõik sobis nagu valatult.
Järgmine asi oli helistada Leivole ning temagi kohale kutsuda. Meil on küll üsna ühesugune maitse, aga olin siiski väga ärevil, et kas ja kuidas see talle meeldib – ja üliõnnelik, kui temagi meelest oli see täiesti ideaalne KAJA KLEIT…
Kleit on mul siiani kapis alles. Kevadel, vaadates kuidas ta seal nukralt ripub, mõtlesin küll korra, et peaks maha müüma. Panin isegi kuulutuse üles, aga määrasin kasutatud kleidi kohta meelega kõrge hinna. Et kui ostetakse, on hästi, aga kui ei osteta, veel parem…
Kolm inimest käis vaatamas-proovimas. Üks oli nii sümpaatne ja minu kleidi tüüpi, et oleksin talle kleidi kasvõi tasuta laenuks andnud, et ta seda kanda saaks… aga korsetiosa oli rinnast lootusetult lai ja pihast kitsas. Teisele oli kleit paras, aga ta oli algstaadiumis lapseootel ja pulmadeni oli veel aega ja ta kartis ilmselt põhjendatult, et korsett jääb kahe kuuga siiski kitsaks. Kolmas arvas, et vaatab veel ringi – ja küllap leidis endale mujalt sobivama Oma Kleidi.
Ja minul on täna väga hea meel, et mu kleit mulle siiski alles jäi.