Get a life!

Kaja kirjutab elust ja kõigest, mis selle sees on

Jõhvikamorsist tärpentiniauruni - minu lapsepõlve ravivõtted

Praeguse gripipuhangu (epideemia ei tohi veel öelda) hakkasin meenutama, kuidas raviti lapsi siis, kui mina väike olin.

Väljaotsa Memm ja tema eeskujul ka mu ema olid kõikvõimalike kuumade ravivõtete pooldajad. Kui minul või Karinil ilmnesid esimesed haigustunnused (või olid lihtsalt varbad saabastes külmetanud või sokid märjaks saanud), oli esimeseks meetmeks kuum jalavann. Põrandale pandi pesukauss algul kehasooja veega ning kallati kannust vähehaaval kuuma juurde. Linnas oli asi mugavustega - jalavanni tehti vanniserval istudes ning kuuma vett lasti juurde kraanist, ainult päris lõpus lisandus keedukuum vesi kannust. Lõpuks oli vesi nii kuum, et ettevalmistamata sõrme enam sisse pista ei kannatanud, kuid järkjärgult kuumusega harjunud jalgu võis vähehaaval liigutadagi. Parem, kui seda muidugi ei teinud, sest liigutades tundus vesi tulisem.

Punasteks pardijalgadeks hautatud jalalabad kuivatati kiiresti ära (lapsest patsient istus selle käigus endiselt toolil ja tõstis lihtsalt jala veest välja) ning selle otsa tõmmati värvimata lõngast maavillane sokk. Ma ei teagi, kas sel värvimata lõngal oli ka mingi tagamõte või olid meil lihtsalt enamik villaseid sokke valgeid, aga mäletan hästi korraldust "Too oma valged villased sokid!" enne jalgade kaussi pistmist. Sokid pidid olema puhtad (nendega ei tohtinud enne põrandal käia) ning soovitavalt ei puudutatud nendega põrandat ka pärast protseduuri, nii et mõnigi kord kandis isa meid süles voodisse. Kogu selle mugavuse ja hoolitsuse pärast jalavannid mulle lausa meeldisid.

Teine kuumaprotseduur oli märksa jõledam, kuid õnneks kasutati seda ainult kaugelejõudnuma külmetuse ning ränga köha korral - ehk siis oluliselt harvem. See oli tärpentiniaur.

Tärpentiniauru eestvõitleja oli eeskätt Väljaotsa Memm ja seda tegimegi enamasti maal, ainult harva linnas. Maaprotseduuridel aeti poolik telliskivi pliidi peal hõõguvkuumaks ning tõsteti lauale teise kivi peale. Köha käes kannataja pidi kummarduma kivide kohale, tema üle heideti suur saunalina ning kuumale kivile tilgutati pudelist tärpentini. Lõhn oli nii tugev, et parem tundus mitte hingata - aga paraku tuli kivi kohal viibida nii kaua, et lõpuks ikka läkastades seda auru sisse ahmisid, tahtsid seda siis või mitte.

Linnaprotseduur oli mõnevõrra leebem ja vähemlehkav: tärpentini tilgutati kuumaveepotti. Ma ei mäletagi, et ema oleks seda mulle teinud, küll aga pistis mind mõnigi kord aurava poti kohale Tädi Juuli. Küllap oli tärpentiniaur juba tollal eeskätt vanema põlvkonna ravivõte.

Tärpentinilõhna ei armasta ma siiamaani, kuid - ilmselt nendesamade lapsepõlveprotseduuride najal - on mul suur usk selle raviomadustesse. Ode ja Jüri käriseva köha raviks ostsin üleeilegi apteegist nimelt tärpenitinisalvi.

Väljaotsa Memmele kuulub aga veel üks huvitav potiprotseduur - kartuliauru sissehingamine. Igal hommikul keetis Memm sigadele hiigelsuure, vähemalt 20-liitrise potitäie koorega kartuleid ja hakkis need kapsarauaga peeneks. Kui aga mõnel lapsel oli nohu, köha või kurguvalu, kallati vesi pehmeks keenud kartulite pealt ära, pott tõsteti põrandale ja taas pidi ravitav veetma minuteid kummargil rätikuüksinduses kuumust õhkuvate kartulite kohal. Vähemalt oli nende lõhn - eriti tärpentiniga võrreldes - pehme ja meeldiv, nii et selle protseduuri peamisteks ebamugavusteks olid higiseks saav nägu ja kauakestev sundasend.

Suu kaudu manustatavateks koduravimiteks olid eelkõige kuumad joogid ja raviteed. Iga suve hakul korjasime Klaukse juures kasvavalt suurelt pärnalt õisi, lauda eest kummeleid ja heinamaalt raudrohtu. Omaette tore operatsioon oli üheksavägise õite korjamine, milleks tuli kõndida Seljaku põllule ja kaugemalegi, turnida kivikangrutel ja kiviaedadel ja see oli põnev. Praegu kasvab üheksavägiseid meil igal pool ümber maja, tollal ilmselt siis mitte.

Väljaotsa Memm "pidas varu" (see on tema sõnakasutus), et taimed saaksid korjatud õigetel aegadel ja õigete kuufaasidega. Kahjuks suutsin ma selle tarkuse kolinal mööda külgi alla lasta, ehkki kuuloomise-põhine ajaarvestus saatis Memme-poolse torisemisena kõiki meie tegemisi kartulipanekust puudelõikamiseni. Torisemisena sellepärast, et linnast oma põhitöö kõrvalt Memmele appi tulnud ema-isa ja Onu Enn ei saanud tulekuid sättida ju mitte kuu-, vaid tavalise kalendri järgi. Seetõttu said kõik tööd tehtud Memme meelehärmiks nädalavahetustel, olgu kuu sel ajal taevas või kummuli... Ja nii ei mõelnud ma ka raudrohuõisi, naistepuna või muid taimi korjamas käies kunagi sellele, mis kuu ajal me seda teeme, ehkki Memm seda muidugi pidevalt ja väsimatult korrutas.

Kui õied korjatud, tuli neid kuivatada päikesevalguse eest kaitstud kohas, enamasti aidas laual või vihtadena soemüüri küljes. Krõbekuivad taimed murti klaaspurkidesse või topiti riidest kottidesse, kust siis talvel oli hea võtta.

Raviteedesse käis loomulikult ka mesi, mida ostsime kolmeliitriste purkidega Nõmme talust. Pärnaõietee meega oli päris hea, ehkki minu jaoks alati liiga magus. Raudrohutee seevastu oli mõru isegi meest hoolimata, magusta palju tahad. Õnneks uli ka raudrohuteed juua harva, ainult kõige vastikuma kiiksuva köha korral.

Mett võis juua ka kuuma piimaga. Jällegi mulle see eriti ei maitsenud, eelistasin kuuma piima võiga. Öäk, mõtlen praegu, kuid lapsepõlves see kooslus mulle lausa maitses. Nojah - ise ma seda õnneks ei mäleta, kuid ma olevat ju ka isuga kalamaksaõli joonud...

Küüslauku meil eriti au sees ei peetud, sest Memm (kes meil peenrakultuuride kasvatamises tooni andis) ei sallinud selle lõhna. Küll aga oli külmetusravimiks vana hea sibul - terve mugula kujul ahju pistetud ja klaasjalt läbipaistvaks küpsetatud. Süüa tuli seda maiust võimalikult kuumalt, eriti ekstreemsetel juhtudel pandi peale ka mett. Mina jälestasin küpsesibulat, kuid Karin sõi hea meelega ja aitas mõnikord mindki minu hõrgutisest jagu saamisel.

Kõrge palaviku puhul tehti jalgadele viinasokke. Puhas puuvillane sokk kasteti viina sisse, supsti jalga ja soe villane (jällegi valge) sokk peale. See oli mõnigi kord päris valus, sest viin hakkas naha peal kipitama ja nii oli suur rõõm, kui viinasokid jälle ära võeti.

Kõigi külmetanute sõber oli ka sinepiplaaster - kuuma vette kastetuna pandi see võimalikult kiiresti nahale, kaeti kiletüki, villase salli ja sooja tekiga. See kirvendas isegi hullemini kui viinasokk, sest eks olnud rindkere ja selja nahk jalgade omast õrnem.

Väga kõrge palaviku korral tuli võtta pool tabletti aspiriini (õigemini atsetüülsalitsüülhapet, sest aspiriini kaubamärki ametlikult ei kasutatud). Ohtralt tuli juua ka jõhvikamorssi, sest jõhvikad on palaviku vastu head. Jõhvikaid käisid ema ja Memm ise korjamas, nii lähemas (oeh, mul ei tule selle soo nimi nüüd meelde!) kui kaugemas Vaeseväsitaja rabas. Mõnikord harva hiilis ema koos mõne sõbrannaga ka Kõnnu Suursoosse või Suru rabasse, aga need olid "polikoni all" ja üldiselt seal ei käidud.

Tädi Juuli juttudes domineeris ka rinna hanerasvaga määrimine kui tõhusaim kopsupõletiku ravi, aga meid sellest juba jutunagi ebameeldivalt kõlavast meetmest siiski säästeti. Meil lihtsalt polnud kunagi kopsupõletikku - kui olnuks, küllap oleks siis ka hanerasv kuskilt välja otsitud.

Kommentaarid (6) -

  • Ninnu

    26.11.2009 23:27:14 | Vasta

    Mina mäletan neist sinepiplaastreid (nii kaua loeti raamatut ette, kui kannatada suutsid - ükskord pandi vennale pakis esimene, ilma sinepita plaaster ja tänu sellele saime Karlssonist lausa paar peatükki kätte), viinasokke, enne seda kuum jalavann, ja kartuliauru. Meil oli veel soodapiim (väga vastik asi), soolvee või lillateraveega kurgu kuristamine ja aniisimaitseline köhasiirup, mis jällegi meeldis rohkem minu vennale, kes ka minu osa sai. Nii et haige-olemise ajal õppisime meie veel ka koostööd ja tööjaotust ning delegeerimist (mina kui vanem).

  • Kaja

    27.11.2009 8:37:14 | Vasta

    Õige, soodapiim oli kah olemas - meil küll harvem ja ma ei mäleta mis puhkudel tuli seda juua. Aga vastik oli ta küll Smile
    Kurku kuristas meil ainult isa, või vähemalt ma mäletan ainult teda seda tegevat.
    Ja köhasiirup - oh muidugi! Mingil ajal maitses see mulle nii, et jõin ükskord terve päris suure pudeli korraga tühjaks!

  • Errvee

    27.11.2009 11:30:12 | Vasta

    Nabast ülespoole olevate probleemide (köha, valus kurk) - sinna on hea põdra(islandi) sambliku tee, nabast allapoole olevate probleemide korral (seedimise ehmatamiseks) on hea koirohutinktuur

    Lisaks kõikidele muudele ravumitele Smile

  • Indigoaalane

    27.11.2009 12:06:17 | Vasta

    Minu kuuma vee jalavann oli sinepijalavann- ehk siis keevasse vete, kuhu olin sunnitud oma jalad panema, lisati sinepipulbrit.

    Ning tärpentini asemel hingasin mina sisse sooda auru. Tehnoloogia oli sama.

  • Leivo

    28.11.2009 1:02:57 | Vasta

    Mina olen oma pika elukogemusega selgeks saanud selle:
    Kas ravid seda gripipalavikku jalavannide, sinepiplaastrite, aspiriinitablettide või ilma millegita - tulemus on ikka sama - nädala ajaga saab ka kõige koledamast haigusest jagu.

  • k6ps

    30.11.2009 15:32:07 | Vasta

    Mitmeid neist meetoditest kasutame suht edukalt tänapäevalgi oma laste peal: (sinepi)jalavann (aga mitte NII kuum), viinasokid (ainult ühe korra oleme teinud, üldiselt pole meie lastel peaaegu kunagi palavikku olnud), kartuliaur (seda oleme mitu korda teinud, küll mitte seakartulitega vaid kartulikoortega Smile), hanerasv (ööseks rinnale ja ka jalataldade alla ning naturaalne villane sokk jalga -- proua väidab et see pidi meie laste puhul kõigist ravimeetodeist kõige paremini mõjuma, nii tänapäevastest kui vanadest).  Mulle endale aga aitab algava haiguse kahtluse puhul eelkõige korralik saun ja korralik uni.  Pärnaõie-, raudrohu-, piparmündi- ja üheksavägiseteed kasutame ka.  Esimest kahte käime igal aastal minu vanavanavanemate talukohas korjamas, teist kahte kasvatame oma aias.

Pingbacks and trackbacks (1)+

Lisa kommentaar

Loading