Jüri lõpuaktuse eel närvitsesin mina sündmuse olulisuse pärast umbes kümme korda rohkem kui asjaosaline ise. Tööasjadega tuli joonele saada ning siis ennast piduriidesse sättida. Viimane oligi keeruline, sest küll oli kadunud pluus, küll kingad... Lõpuks, tüdrukute abil ja Jüri stoilise pilgu saatel oli kõik valmis. Kolm punast lillekimpu said kah kaasa. Roosid minult, gerberad Katilt ja nelgid Odelt - vastavalt meie enda lille-eelistustele, sest meesterahvas, teadagi, lilli ei söö :) Punased lilled said aga valitud sellepärast, et Jüri pani musta ülikonna juurde punase lipsu ning punased lilled siis lihtsalt sobisid (jah, ma olen lillede sobitamise asjas paras snoob).
Kuna Lilleküla Gümnaasium on remondis ja asenduskool Valdeku tänaval parajalt kole, toimus lõpetamine Sütiste tee 21 asuvas vist TTÜ-le kuuluvas saalis. Mis oli ka hea, sest seal oli rohkem ruumi ja istekohti kui kooliaulas. Kati leidis vanad klassikaaslased ning Ode kui järgmise aasta lõpetaja valmistus tänavustele lõpetajatele lillede ulatamiseks, nii et mina sain kõigi kolme kimbuga rahulikult istekoha sisse võtta ja hinge tõmmata. Naljakas, aga igasugused laste lõpetamised lähevad mulle hinge ja teevad ärevaks hoopis rohkem kui enda omad... Kui kõlasid hümni esimesed helid, tuli mul lausa pisar silma.
Lavakujunduses kasutatud rakvere raiped levitasid magusat lõhna ja vähehaaval hakkas hea tunne. Aktus oli kah kena, selline südamlik ja mitte liiga ametlik-pidulik. Lootsin kuni viimase hetkeni, et ka Jüri isa tuleb, aga tal oli töö ja nii pidin suurepärase poja kasvatamise eest saadud tänukirja järgi siiski üksi lavale minema. Tõttöelda olen ma selle üle kurb - mitte muidugi lavalemineku pärast, vaid üldse. Aga noh, nagu öeldud, minu jaoks on need lõpetamissündmused ja seal osalemine ilmselt olulisemad kui asi tegelikult väärt :)
Pärast surusime Jürile lilled pihku ( ja võtsime pärast tagasi, et autosse viia :). Pildistamine, käesurumised. Lapsevanemate ja sugulaste omavahelised muljetamised - üllatuslikult nägin ka mõnda vana tuttavat, kellest ma üldse ei teadnud, et meie lapsed samas lennus on. Mitteüllatuslikult on Jüri paralleelklassis minu kolleegi Kaia kaksikud pojad ja nii saimegi Kaiaga arutada, millisel kohal meil kummalgi silm märjaks läks. Oh neid emasid :)
Õhtul sõime kodus torti. Lõpupidu klassi omavahelise peo mõttes on Jüril täna.