Tiffanyl oli mõni päev tagasi kaheaastane sünnipäev. Ega ta sünnipäev küll täpselt teada ei ole, oletuslikult kuskil novembri lõpus.
Tiffany jõudis meieni tänu Kassiabile – ja siit soovitus kõigile, kel tahtmine koju kiisupoega või ka suurt kassi saada: pöörduge Kassiabi inimeste poole, kes näevad suurt ja südamest tulevat vaeva kiisupoegade tänavalt päästmiseks ja neile uue kodu leidmisel.
Koos Tiffanyga päästeti Kassiabi poolt ühe Mustamäe kortermaja keldrist ka tema vend ja kaks õde. Allolevatel piltidel ongi järjest Tiffany, Tim, Tess ja Tibby nii, nagu nad 2008.aasta alguses Kassiabi portaalis üles pildistatud olid. Ja mis eriti tore – ehkki kõik neist kaotasid oma üheksast elust vähemalt kaks juba esimestel elukuudel (ema kadumine ja kassikatk), leidsid nad kõik endale uued kodud. Ning Kassiabi portaalist oli lugeda, et Tim kaalus juba vähem kui aastasena tervelt 5kg!
Tiffany eluloost ja esimestest kuudest meie juures olen ma kirjutanud juba varem.
Praegu on Tiffanyst saanud ilus suur pikakarvaline kass, kes kaalub ca 4kg ja kellest suurema osa moodustab saba. Kui Tiffu poeb peitu – näiteks diivani alla või pappkarpi või voodikatte varju –, siis ei märka ta seda tagaolijat vist enda osaks pidada, nii et saba jääb alati peidukohast välja ja reedab peidusolija :)
Sabast on Tifful aga ka palju kasu, sest üks tagumine käpp – see parempoolne – pole kassikatku närvikahjustusest täielikult üle saanud ja kipub Tiffut mõnikord alt vedama. Seepärast kõnnib Tiffu natuke vänderdades ja parema tagakäpa alla vajudes. Suur saba vonklebki siis tasakaalustavalt teisele poole.
Kui aga on vaja kapata ja mänguhoos kihutada, pole üldse aru saada, et käppadel midagi viga oleks: kaks tagakäppa koos toimivad hüpetel hea tandemina.
Tõsi – madalatel hüpetel. Tiffu ei saa teha kasside kuulsaid hoota paigalthüppeid ning vertikaalis ronida – seal oleks vaja mõlema tagakäpa tööd. Seepärast paistab olevat tema elu suurim unistus ronida järele Kistile, kes kribab üles mööda tüdrukute toa ust ja hüppab ülemiselt uksepiidalt laealusesse riiulisse. Lapsed tõstavad küll aegajalt ka Tiffut kõrgetesse kohtadesse, aga tavaliselt hakkan mina siis nõudma, et kass sealt kohe alla võetaks – kardan Tiffu kogemata tehtavat hüpet, sest isegi diivanilt hüpates vonksatab mõnikord tema pepu kukerpalli üle pea…
Iseloomult on Tiffu ülimalt sõbralik ja inimarmastaja. Teiste kasside armastaja ka, ainult et Kistist pole eriti kompanjoni – tema on selgelt inimkass ehk ühe inimese (Ode) kass. Tiffut ta viisakalt talub – kui Tiffu liiga tüütuks ei muutu. Kui Kistil on tuju, mängivad nad toredasti mööda korterit põgenemis-tagaajamismänge: Kisti uhkete hüpetega üle toa ühelt diivanilt teisele, Tiffu maas kihutades ja rabinal ülesalla ronides järel. Kui aga Kistil tuju ei ole (sagedamini), saab Tiffu oma lähenemiskatsete peale hoiatuseks käpaga.
Tiffanyl on ka palju hüüdnimesid: Tiffu, Tuffi, Tuhveldis, Suursaba. Varem oli ta ka Väikekass (ja Kisti oli siis Suurkass), aga praeguseks on nende suurused vahetunud ja nimedki kasutuselt kadunud.
Küll aga on Tiffu loonud meie keelekasutusse uue tegusõna: tuhveldama. Ei, see pole kuidagi seotud toatuhvlitega, vaid kirjeldab Tiffu innukat tegutsemist tema kempsukastis. Nimelt kui suur või väike häda on õiendatud, hakkab Tiffu kastis hoogsalt pöörlema ja kraapima. Puugraanulid lendavad krabinal igasse kanti ja vat see tegevus ongi “tuhveldamine”. Pärast tormilist tuhveldamist on meie ülesanne kast üle vaadata ja sinna tekkinud julgad eemaldada.
“Tiffany on kõige lahedam puudega kass, keda ma tean,” ütles kord Mart. Jättes kõrvale pisiasja, et Tiffu ongi ainus puudega kass, keda ta teab, on jutt jumala õige. Meie Tiffu on lihtsalt super!