Internetivõrgustikud on nii uus teema, et ma olen neis - Facebookis, Orkutis, LinkedInis - ringi liikudes kogu aeg nuputanud, milliseid inimesi võib oma "sõbraks" lisada ja milliseid mitte. Enda jaoks olen praegu sätestanud piiri sellele kohale, et pean selle inimesega kuidagi suhestunud olema (või olnud). Näiteks teda päriselus tundma või siis temaga mingeid asju ajama. Nii olen ma sõbrakutse saatnud näiteks mõnele ajakirjanikule või koostööpartnerile, keda silmast silma pole kunagi näinud või oleme kohtunud ülimalt harva, küll aga suhtleme telefoni või meili teel ja teame teineteist. Oluline kriteerium minu jaoks on see, et mul on huvi selle inimese ütlemise ja tegemiste vastu ja et see pole ainult ühepoolne, vaid et loodetavasti leiab ka tema minuga "sõbraks" olemisest midagi huvitavat või kasulikku.
Ja mulle tundub, et suhtlusvõrgustikus ei ole hea mõte laksida sõbrakutseid inimestele, kes on sulle ühepoolselt nimepidi tuttavad - näiteks kuulsustele. No olgu, kuulsused saavad soovist temaga "sõber" olla ja ühte võrgustikku kuuluda ehk aru ega üllatu selliste kutsete peale. Võibolla mõnele neist see isegi meeldib.
Aga veel halvem mõte on saata massilisi sõbrakutseid mittekuulsustele ehk siis suvalistele inimestele, kes suhtlusvõrgustikus juhuslikult ette jäävad. Nemad on sellest pigem segaduses või vähemalt üllatunud.
Ja täielik sotsiaalne enesetapp suhtlusvõrgustikes oleks minu arust see, kui saadad massilisi sõbrakutseid suvalistele inimestele siis, kui oled mingi jamaga avalikkuse tähelepanuorbiidis. No näiteks pornoskandaaliga. Aga just selline juhtum on viimastel päevadel Twitteri ja Facebooki võrgustikes iroonilist äramärkimist leidnud.
Minagi juurdlesin hulk aega, et kust ma küll seda sõbrakutse saatnud inimest tunnen (nii tuttav nimi ju?), enne kui ära klikkis, kuidas ja millega seoses tema nimi mulle tuttav on. Ja kui ma veel siit-sealt lugesin, et selliseid ootamautid kutseid olid saanud ka väga paljud teised (ja loomulikult iroonitseti selle üle), oli mul kutse saatja motiividest tõeline arusaamatus. Miks ta seda tegi, olles nagunii negatiivse tähelepanu keskmes? Milleks taodelda veel täiendavat negatiivsust suhtlusvõrgustikes? Võibolla vajutas ta lihtsalt kogemata mingit vale nuppu, mis sõbrakutse kontrollimatult laiali pritsis?
Igatahes meeldib mulle rohkem Twitteri ideoloogia, kus sa pole mitte sõber, vaid jälgija. Ma ise jälgiksin hea meelega inimesi, keda oma "sõbraks" ei söanda kutsuda, aga tahaksin nende kontot kuidagi kergelt kättesaadavana ja lähedal hoida. Ja mul endal poleks tõesti midagi selle vastu, kui minu jälgijaks hakkaksid ka negatiivsesse skandaali sattunud mulle isiklikult tundmatud inimesed oma skandaali tipphetkel. Aga oma suhtlusvõrgustikus ma nende sõbrakutset kohe kindlasti vastu ei võta.