Tänavuse eel-vastlapäevaliu tegime Valgehobusemäel lumelaudadega. Sest tööandja vastlapäevaürituse võimaluste seas oli ka lumelauakool ning muidugi andis see põhjust lumelauad kokku laenata ning proovima minna.
Tegelikult, seitse aastat tagasi olime küll Kati, Ode ja Jüriga korra Ansomäel omal käel proovinud ning viis aastat tagasi läbisime Kuutsekal isegi tunnise lumelauakoolituse - aga peale oskussõnade kant ja keharaskuse liigutamine polnud sellest küll midagi meelde jäänud. Rääkimata sellest, et keha midagi mäletanuks.
Valgehobusemäel lumelauakoolitaja Karel oli väga hea õpetaja, kes oskas kõik liigutused täiesti algusest peale läbi võtta ning näitlejameisterlikult ette näidata ka need, mida ei tohi teha, näiteks kätega vehkimine ja “õlad ees-pepu uppis” poos. Tuleb küll tunnistada, et algul kippusid kõik järgi tegema just neid ei-tohi-teha tüüpi liikumisi 
Algul harjutasime “õppesõiduplatsil”, kusjuures tekkis juba tunne, et nüüd oleme nii väsinud, et enam mäele minna ei jaksagi. Näiteks ainuüksi see, et üks jalg kinni, teisega hoogu lükates väiksest nõlvakesest üles saada, kippus jalga krambieelsesse seisu viima… Nii oligi, et kui saabus aeg pärisnõlvale minna, oli grupist alles jäänud vähem kui pooled.
Tegelikult oli pärisnõlval pisut lihtsamgi: tööle hakkas rattasõidu fenomen, et suurema kiiruse peal on kergem püsti püsida ja lauda juhtida. Aga muidugi käisime kõik korduvalt küll istuli, küll käpuli.
Pilte palju ei saanud, sest endal oli ju vaja kah sõita Aga mõned siiski.