Mina olen veel nende hulgast, kellel oli võimalus valida, kas liituda kohustusliku pensionifondi ehk nn. teise sambaga või mitte. Valisin tookord liitumise, sest skeem 2+4 tundus mõistlik isegi inflatsiooni ja raha tulevikuväärtust arvestades. Ei, mitte sellepärast, et oleksin vaimustunult eeldanud tulevast helget pensionipõlve a la Andrus Veerpaluga reklaam "ole selline nagu tahad, elu lõpuni". Lihtsalt ma oletasin, et tulevikus on mul seda igakuist väikest raha vaja rohkem kui praegu - isegi kui see raha tollal vähem väärt on. See oli siis must stenaarium minu nägemuses.
Ja kuna ma olen meelelaadilt pigem optimistlikult tulevikku vaatav inimene, siis ma ikka lootsin ka helgele stsenaariumile ehk siis sellele, et fondihaldurid oskavad mu rahaga niimoodi ümber käia, et investeeringute tootlus on suurem kui inflatsioon ning ehkki raha tulevikus oma väärtust kaotab, on teda samas nii palju rohkem, et investeerimine on kasulik.
Valisin Hansapanga K2 fondi, mille mõne aja pärast vahetasin ümber K3 vastu. Vahetasin sellepärast, et mõtlesin, et pensionini on siiski nii pikk aeg, et võin lasta oma rahaga rohkem riskeerida. Pealegi oli mul alati tagataskus oma must stsenaarium, et kui jäängi kahjumisse, on abiks see väike summa ikka.
Tõttöelda kaalusin väga tõsiselt ka SEB fonde, aga millegipärast peletas mind nende kampaania "Sõlmi pensionifond ja saad sooja pleedi". Ma tõesti ei oska öelda, miks see kampaania (iseenesest ju täiesti tavaline turundustegevus) mind sedapuhku nii tugevalt häiris, et olin pigem valmis maksma Hansapangale kõrgemaid haldustasusid kui jätma kaudseltki muljet, et olen end oma elutähtsas otsuses pleediga mõjutada lasknud. Midagi muud peale reklaamide ja haldustasude suuruse tol fondide stardihetkedel ju võrrelda ei olnud - ei tulemusi ega tootlust.
Seda stsenaariumi, et rahast võiks täitsa ilma jääda, ma ei kartnud. Tõttöelda ei karda praegugi, hoolimata kõigest toimunust ja toimuvast. Aga kui see siiski juhtub, siis - mis siis ikka. Elame edasi, kaduma läheb ju ainult raha. Aegajalt lõbustan end küll sellega, et arvutan oma investeeringute tulevikuväärtusi, aga seda pigem sellepärast, et Enn Listra rahandusalased õpetused päris rooste ei läheks kui tegelikust huvist. Nojah, juba mõnda aega oleksid ka tulemused tegeliku huvi jaoks liiga masendavad :)
Nüüd on riik peatanud omapoolsed maksed teise pensionisambasse ja varsti kukub kell otsustamiseks, kas sambaga liitunud soovivad ühepoolselt makseid jätkata või mitte.
Mina jätkan. Esiteks ikka selle sinisilmse optimismi pärast, et pikas perspektiivis läheb elu siin maal siiski pidevalt paremaks ning ehk saavad ka fondid taas kord nina pinnale. Ja teiseks arvan ma jätkuvalt, et vanaduses on mul seda väikest lisasummat rohkem vaja kui praegu.
Lisaks teisele sambale on mul sõlmitud ka kolmanda samba leping, aga sinna on mul maksed pregu peatatud. Peatatud mitte ülemaailmsete, vaid isiklike finantsraskuste tõttu: kui lapsed kasvavad suuremaks, kasvavad koos nendega ka kulud ning kuna kolmandasse sambasse läks märksa suurem osa minu tulust kui teise, otsustasin ma selle vahepeal peatada.
Lisaks enda pensionifondidele on mul sõlmitud lastekindlustus kõigile kolmele lapsele ning neid makseid olen küll otsustanud alati ja iga hinna eest teha. Kogunenud summa saavad nad kätte 20-aastaseks saades, nii et Kati leping on juba suhteliselt lõpusirgel. Ning ehkki lepingus kokku lepitud summa ei tundu praegu enam sugugi nii üüratu kui ta tundus olevat aastal 1996 lepingut sõlmides, olen selle investeeringuga jätkuvalt rahul. Kuna lapsed saavad selle raha just ülikoolis õppimise ajal, on neil sellest ilmselt palju abi.