
Seiklussportlastest sõbrad saavad ilmselt kauakestva naeruhoo ja pikaks ajaks hea tuju, kui kuulevad, et mina käisin rulluisuvõistlusel. Sest kuna ka seiklusspordis tulebpäris sageli rulluisutada , teavad kõik, et see ala pole minu stiihia. Ma olen selles arg ja ebakindel ning ehkki mulle meeldib vabal ajal rahulikult rullitada, ei armasta ma mulle ohtlikuna tunduvat võistluskihutamist üldse mitte.
Teisalt aga olen ma EMT Rullituuri toetava firma esindajana igal pool propageerinud, et rullituur on kõigile, nii proffidele kui harrastajatele. Ja et ei tekiks rumalat olukorda “Käige minu sõnade, aga mitte tegude järgi”, tundsin ma sisemist kohustust vähemalt ühest rullituuri etapist ka ise võistlejana osa võtta.
Ja nüüd, selle läbi teinuna, olen ülirahul ja võin tõesti täiesti puhtast südamest kõikidele harrastajatele rullituuril osalemist soovitada. Sest see oli tore!
Vaatasime eelnevalt ära ka 42km sõidu, kus võitjad arendasid lausa uskumatuid kiirusi ning kus me pealtvaatajate-filmijatena alles juhtgrupi kolmanda ringi ajaks õigesse filmimiskohta – viimase laskumise juurde – jõudsime…. Loomulikult elasime täismaratonil sõitjatest kõige rohkem kaasa Leivole, aga meie innustuse pälvis nii tagurpidisõitja (jah, Tõnis Paalme tegi rulluisutamise ajalugu, läbides maratoni tagurpidi ning tehes selle liikumisviisiga ringide kaupa pähe mõnelegi edaspidisõitjale), juhtgrupp ja tegelikult vist kõik, kes selle pika sõidu ette võtsid.
Siis aga tuli juba endal uisud alla panna…
Millised on need “pühapäevarullitaja” peamised hirmud, miks ta rulluisuvõistlusele ei tule? Ma tean neid hästi, nii et panen nad (nüüd juba koos ümberlükkamistega) siia kirja.
Ma olen koba. Nojah, mina olen kah. Näiteks kardan ma igasuguseid, ka kõige väiksemaid takistusi ületada – ajavõtmise matt tundus esimesel ringil vähemalt Mount Everestina. Aga veidi keskendumist tasakaalu hoidmisele – ja tegelikult oli sealt ülesõitmine lihtsam kui arvata oli. Tõesti, igaüks, kes pühapäevatasemel rullitamist harrastab, saab ka võistlusel hakkama.
Ma olen aeglane. Võistlustel on piisav ajavaru, nii et tõesti ka kõige aeglasemad jõuavad edukalt finišisse. Ja kui sina juba lähed, siis võib loota, et järgmisel korral tuleb veel teisi samasuguseid ja ülejärgmisel korral veel rohkem – nii et vähehaaval kujuneb juba oma “aeglaste” võistlusgrupp, varsti ilmuvad kostümeeritud sõitjad jne. rattarallidel ja suusamaratonidel oleme seda kõike ju näinud!
Nii palju rahvast, kindlasti ma rüsinas kukun. Vähemalt mina ei näinud seekord küll mingit rüsinat, ei stardis ega rajal.
Ma jään kiirematele jalgu. Muidugi – kui sõidetakse mööda ühte ringi, võid sõltuvalt ringi pikkusest kiirematelt mitte ühe, vaid lausa mitme ringiga pähe saada. Aga sõida viisakalt paremas servas ning ära tee liidergrupi lähenedes mingeid rumalusi (teelt väljasõit, äkkpidurdus vms). Kiired on ühtlasi ka nii osavad, et kui jätkad oma trajektooril normaalset liiklemist, oskavad nad sellega arvestada ja kihutavad sind riivamatagi mööda. Nad ju ei sõida ka vastu puud, eks ole, miks siis vastu sind :)
Rajal on kiired laskumised, teeületused, halb asfalt vms. Jaa, see võib olla murekoht. Aga sõida rada mõnel võistluseelsel päeval läbi, kui hirm tundmatuse ees on liiga suur. Mina näiteks kardan ka väga teeületusi, kus on kõrge ülesastutav serv ning keset autoteed olevaid kiviplaatidest ohutussaarekesi, kus uisud takerduvad. Aga ma teadsin ette, et Lillepi rajal neid ei ole, nii et hirmu ei olnudki.
Mul ei ole võistlusvarustust. Väga edukalt saab hakkama sellega, millega tavaliselt sõitmas käid. Mina sõitsin kah 80mm ratastega, millega võistlusväliselt on mõnus niisama kruiisida. Aga muidugi, kui tekib hasart tulemust parandada, tuleb osta "profimad” uisud. (Ja saladus: kõik, kes on paremasse varustusse investeeringu teinud, ütlevad, et ei taha vanu uiske mingi hinna eest tagasi – nii et minagi võtsin juba kaaluda oma varustuse upgrade´i).
Nüüd aga siis sõidumuljed. Tallinna poolmaraton oli 20 km ehk 8 ringi Lillepi pargis. Minu isiklik eesmärk oli püsida võimalikult kannul oma tütrel ja see läks vägagi hästi korda. Tõsi, pean möönma, et tublisti aitas kaasa see, et gümnaasiumi lõpetav Kati polnud tänavu praktiliselt rullidele saanud (aga kompensatsiooniks sai matemaatika riigieksamis 97 punkti :) ning et võistluseelse öö oli ta veetnud vanade klassikaaslastega Aegviidu RMK platsil telkides (ehk siis mitte magades). Aga noh, neid asjaolusid tulemuste protokollist ei paista ;) Ning kõik minu võistluseelsed hirmud said kummutatud ning päeva lõpetasin väga-väga positiivsete emotsioonidega.
Ja naljaga pooleks lubasin, et ühel järgmisel korral panen end kirja juba täismaratonile. Rahulikult sõita ma ju jaksan – ja N40 klassis oli seekord ainult kaks võistlejat, nii et poodiumikoht olnuks ajast sõltumata kindel :)
___
Leivo muljed sellest, kuidas õige uisutaja stardib täismaratonil ikka nii, et Gert vasakul ja Danila paremal käel ja mis siis edasi juhtub. Lisatud on ka minu filmitud video.