Neljapäeval suri vanem meie, õigemini küll Ode, kodurottidest: suur valge jääkarumoeline Nürks, pildil parempoolne. Augustis saanuks ta kolmeaastaseks, ja see on rottide jaoks ikka päris auväärne iga.
Viimased kuud vaevas Nürksi kasvaja: suur muna, mis aina paisuvana tema küljele moodustus. Valu ei paistnud see talle küll tegevat, pikka aega oli rott munast hoolimata väga virk ja tragi. Kui kasvaja aga pea tema kere jämeduseks paisus, hakkas see takistama loomakese liikumist ning suurema osa ajast veetis ta külitades. Selles faasis tõstis Ode ta ka teisest rotist Nossast eraldi puuri, et elav ja vilgas Nossa haigel sõbral seljas ei trambiks.
Veel külitavanagi oli Nürks pikka aega tragi. Sõi, jõi, pesi esikäpakestega nägu ja kurgualust ja oli eestvaates ikka samasugune armas jääkaru. Kuna ta oma tagumist poolt enam kontrollida ei saanud, panime puuripõhja tema külje alla paksu mähkme, et loomakesel võimalikult mugav ja kuiv oleks….
Paar viimast päeva tundus Nürks äkki kiiresti otsa jäävat. Ei tahtnud süüa ega juua, ainult lamas ja hingas vaikselt. Kaalusime juba loomaarsti juurde halastussüstile minekut, kui Nürks ühel pärastlõunal siiski ise Kohvikusse teele asus. Mina olin just siis Viljandimaal koolitusel, aga auto ja dokumendid õnneks kodus, nii et Kati ja Ode said sõita maale ja matta Nürksi vana kasekännu juurde, kus juba ees ootamas Karini ja Kairi ligi paarkümmend aastat tagasi surnud rotikesed ning Heleni möödunud aasta novembris Kohvikuteele asunud Nipsu.
Aga miks Kohvik? Kui Helen oli veel päris väike, rääkis ta surnud varest nähes, et kõik surnud varesed lähevad vareste Kohvikusse ja saavad seal teiste varestega kokku. Eks siis rotid lähevad rottide Kohvikusse – niimoodi on igatahes hea ja lohutav mõelda.