Nädalane mittesõitmine pakases tühjendas taas Kati Nunnu aku.
Leivo on ära USA-s, aga noh, mis nüüd ikka viga – krokud olemas ja kasutaminegi taasõpitud – umbes nii ma mõtlesin ja saimegi Nunnu minu auto aku toel kenasti tööle. Aga siis torkas mulle pähe tore mõte teha enne auto Katile üleandmist üks niiöelda soojendussõit Bauhofi, et osta kassidele puidugraanuleid. Et hea pikk ots ju.
Aga polnud ta midagi piisavalt pikk. Kaheminutilise ostuprotseduuri (graanulid on täpselt kassa juures ja parkida õnnestus ukse alla) järel auto juurde naastes Nunnu käima ei läinud.
Ja krokud olin saatnud Katiga tuppa – et juhtmed on muidu külmast nii hangunud, et raske korralikult kotti tagasi kerida. Auto ju käib, mis neist ikka kaasa võtta.
Ja minu auto võti ja dokumendid olid kenasti käekotis minuga kaasas – nii et Kati ei saanud minu auto ja krokudega appi tulla.
Ja üldse – miks ma kedagi kaasa ei võtnud, et oleks saanud mootori Bauhofi ees tööle jätta?
Ja miks ma arvasin, et kui eelmise käivituse järel nullkraadi lähistel piisas laadimiseks 5-kilomeetrisest otsast, siis täna, kui on kõigest 16 kraadi külmem, on küllalt kümnekonnast kilomeetrist?
Oli mul hädasti vaja neid kuradi graanuleid tooma minna?
Oi, ma olin enda peale kuri!
Õnneks oli Toomas abivalmis päästeaktsiooni ette võtma, haarates möödaminnes Kati käest kaasa ka krokud. Kirsiks maasikatordil (tsitaat raamatust “Till pikalt ees!”) sai muidugi see, et abivägi põrutas Bauhofi asemel kõigepealt hoopis Bauhausi ette…
Aga noh, lõpp hea, kõik hea. Ajaplaanid lendasid muidugi vastu taevast, aga õnneks mitte parandamatult. Ode ja Jüri jõudsid isegi oma suusatundi.