Sel talvel oli mul taas võimalus õpetada TLÜ-s magistrantidele suhtekorraldust. Kui Tiina sügisel seda loengutsüklit pakkus, ütlesin rõõmuga oma jah-sõna, aga kui loengute aeg kätte jõudis, siis peaaegu kahetsesin: nagu ikka, langesid loengud ajale, mil oli hullumeelselt palju tööd. Lisaks sellele igal neljapäevaõhtul poole üheksani loenguid lugeda… ja oh, need loengud tuleb ju ette valmistada, lisaks tudengite tööde lugemine ja hindamine…
Muidugi oli lisatööd palju ja nende viie nädala jooksul ei olnud ma õhtuti väga arvestatav ema, abikaasa või sõber. Aga nagu alati, sai ekstrapingutus tasutud ekstrarõõmuga: mul oli eriliselt tore aktiivne grupp, kus lisaks pealegi üks minu ammune armastatud blogituttav ja kolm töises plaanis kohatud inimest. Ja väike Eesti tõi loengukuulajate kaudu sidemeid ammuste ühiste tuttavatega – tõesti, Eesti on seeneniidistik… Ja lisaboonusena olen õnnelik, et mu hea kolleeg leidis võimaluse tulla mu loengut kuulama, ja muidugi tema tunnustava sõna üle.
Nüüd on loengutsükkel läbi ja ma olen tõesti õnnelik – õnnelik nii selle üle, te ma seda tegin, kui ka selle üle, et see läbi on ja saan rahulikuma elurütmi juurde naasta 