Täna kirjutab EPL Ärileht, et 75% pangaklientidest sääste ei ole, ehkki soovituslik säästude tase oleks leibkonna kolme kuu sissetulek.
Tere tulemast klubisse, kuhu minagi kuulun! Tean suurepäraselt seda kolme kuu reeglit, aga kunagi, mitte kunagi pole mul õnnestunud sellest kinni pidada. Hoolimata sellest, et ma sissetuleku üle kaugeltki nuriseda ei saa ja kergemeelne raiskaja ei ole ma kah kaugeltki mitte.
Jah, muidugi säästan ja kogun ma pidevalt raha. Aga sellel on tavaliselt mingi eesmärk - reisile minek, laste koolialgus (millega liitub huviringide algus, kus sageli tuleb korraga ette maksta terve poolaasta tasu), mõni suurem remonditöö. Kui aga eesmärk kätte jõuab, saab kogutu kohe ära kulutatud ja tavaliselt järgneb ka mõnda aega miinuses olek, sest ma pole suutnud koguda täissummat. Siis lasen krediitkaardi miinustesse, kulutades ette ära näiteks järgmise kuu palga (muul ajal on mul kontol olemas summa, mis jooksva kuu krediitkaardimakseteks läheb) või võtan tööl avanssi. Järgmise paari kuuga tulen siis sellest august taas välja, taastades kõigepealt normaalse kulutamisrütmi ja hakates siis juba järgmise eesmärgi nimel säästma.
Aga püsivalt kolme kuu palka pangas hoida... no ma ei tea, kuidas mul küll selline pagas tekkida saaks. Sest niipea, kui on kuu -paari lõpus plaaniväliselt veidi raha üle jäänud, kohe juhtub midagi. Läheb mõni kohest asendamist vajav asi katki, juhtub veeavarii või muud sellist. Või toredama poole pealt - mõnel lapsel tekib ekskursioon, võimalus kuhugi sõita vms. Või tuleb mul endal mõte, et paneks nüüd näiteks mõne akna ette rulookardinad ;) Nii see raha siis kulunud ongi.
Muidugi, eks neis ruloodes ja reisides võimaliku säästmise võti seisnebki. Kui ma teeniksin nii palju vähem, et poleks võimalik neid kulutusi teha, siis ma neid ju ei teeks ja otseselt katki poleks nagu midagi. Elati ju ennegi, kui oja taga oldi, nagu teadsid juba seitse venda. Aga asi on selles, et mulle MEELDIB neid kulutusi teha, kui see on võimalik. Usun, et sama on enamiku selliste inimeste suhtumine, kes ei ela just otse peost suhu: kui säästmine pole hädavajalik, pole sa valmis selle nimel peost suhu elama hakkama, isegi mõneks ajaks mitte. Pigem ikka kulutad sellele, mis meeldib ja mida oluliseks pead.
Nii et elan edaspidigi palgast palgani. Ja kui midagi juhtub - töökoha kaotus, terviserike või muu halb - , eks sellega tegelen siis, kui see kätte jõuab. Loodan muidugi, et ehk ei jõuagi...