Sulailmad on toonud tänavusel lumerohkel talvel uue häda. Kuna vähemalt Kristiines majade vahelt ja väikestelt tänavatelt lund praktiliselt ära ei veetud, sõitsid autod ja tallasid jalakäijad selle tihkeks kilbiks. Sula ajal nühkisid aga autorattad kilbi sisse kaks asfaldini ulatuvat rööbast - ja kuna muu kilp sugugi samas tempos ei sulanud, on nüüd mitmel pool autoga sõitmiseks paras põrgu. Madalama põhjaga autod kraabivad meiegi maja juures põhjaga jääd.
Mul on suhteliselt kõrge auto, nii et rööbastes saaks veel sõita, aga kuidas üle nende rööbaste parkida? Kui kord seal sees oled, siis nii naljalt enam välja ei saa: ratas lihtsalt ei vea autot üles ning sõiduk viskleb heitunult edasitagasi. Kuna ümberringi pargivad teised autod, pole ka erilist julgust suurema hooga proovida.
Minupoolses majaotsas on olnud küllalt hoolsad inimesed ning jääkilpi suhteliselt madalaks lihvinud. Aga ikkagi kipub üle rööbaste keerates pamperinurk vastu jääd mürtsatama, kui esiratas rööpasse vajub. Kui õnnestub rööpad enamvähem diagonaalis läbida, pole hullu, aga alati pole ruumi ja parkimiseks tuleb keerata rööbastega risti.
Täna õhtul veetsin tund aega oma Fiskarsi labidaga jääd lõhkudes - täna oli ta soojast ilmast pehme ning oma viis sentimeetrit sai jää kahe autokoha juurest madalamaks. Selg ja õlad on igatahes sama väsinud kui venttist :) Seda enam, et vahelduseks sai aidatud välja lükata majanaabri autot, mis rööbastega risti keeranuna vedavate ratastega sügavale rööpasse vajununa sinna lootusetult kinni jäi.
Ma olen peaaegu juba nii kaugele viidud, et hakkan linnavalitsusse pöördumist kirjutama. Kurat, valimised on ukse ees - miks pole veel kangidega poliitikuid linnamaal majade vahel jääd lõhkumas? Või olgu, kui lõhkuda ei jaksa, andku vähemalt kangidki!