Ehkki Minn pärast korduvalt väljendas, et tal ajab s***a keema mõte, et tema pidi 150 tundi rügama Portugalis seiklusspordi MMil ja pärast seda nägema veel vaeva teistele muljeterääkimise õhtu korrladamisega, allus ta ühiskondliku ootuse survele ja kutsus selle nõudliku seltskonna laupäevaks Peraküla randa. Jah, randa. Aeg, juhin tähelepanu, polnud mitte 19.juuli, vaid 19.detsember ja külma oli ürituse päeval kah 19 kraadi - vähemalt Tartus, kust meie oma teekonda alustasime.
Ja igatahes panid Minn, Pilvi ja muu korraldustoimkond sellega taas uue märgi maha, mismoodi asju korraldada. Peraküla rannametsas telkimisplatsil laiusid mesikärje-kujulised sõjaväetelgid, sees hõõgumas sõbralikku soojust ajavad ahjud. Eletrigeneraator, suur gaasipõleti (või kuidas nimetadagi seda asja, mille peal pärast suure metallvaagnaga kartulivormi soojendada). Ja kõige krooniks kiletelk, mille kasutamine ei vaibunud hiliste õhtutundideni.
Algselt pidi sellest vist küll kujunema sportlik laupäev - vähemalt niimoodi käis jutt meiliringides. Et kes võtab kaasa suusad, kes uisud. Kes läheb jooksma, kes muud tegema. Mina olin igatahes nii tõsiusklik, et panin kohe varahommikul endale pulsivöö peale - et kui trenniks läheb, poleks pikemat ajaviitmist ja pusimist.
Aga kui mina, Leivo ja Elo Tartust kohale jõudsime, tuli meile vastu lõbus seltskond, kes raporteeris, et osad mehed jooksevad, osad uisutavad ja naised kõnnivad. Ja et meie sõitku edasi nii kaua, kuni näeme purjus Minni ringi õiendamas, siis oleme kohal :)
Kohalejõudmisel pilt muidugi nii paljulubav ei olnud kui kirjeldus - Minn ja Maku istusid täiesti viisakalt välikamina ääres ja elavnesid alles siis, kui Leivo tõstis autost välja Maku palvel Keila Rõõmu Kaubamajast ostetud ämber-tualetipoti, mis oli täidetud liitriste õllepurkide ja Värska vee pudelitega. Kristalselt aus olles - Maku palus küll endale osta kuni 200 krooni maksva istepingi või tooli, kuid alternatiivide puudumisel (ja niipea kui seda plastmassist iste-imet nägime) otsustasime ümber kaanega tualettpange kasuks... Igatahes kandis see oma istealuse-kohustuse õhtu jooksul auga välja, ja seda nii kinnise kui lahtise kaanega kasutatuna. Rääkimata kõigest sellest kaubamaja nime täielikult õigustavast rõõmust, mida selle asjanduse nägemine kõigile põhjustas.
Tassisime siis meiegi oma asjad kottidetelki ning kaasavõetud söögid-joogid toidutelki. Jõime paar topsi glögi ning arutasime, et peaks siiski natuke ka sporti tegema. Mina ja Leivo läksime jooksma, Elo järvekestele uisutama. Merel, nagu ütles Minn, oli külmadest hoolimata pehme kukkumine. Ehk siis vesi oli Peraküla kandis täiesti lahti - ehkki mitte väga kaugel Saunja lahel oli jää juba nii paks, et nädalavahetuseks oli 360 klubi uisumatk välja kuulutatud.
Pärast 4-5km jooksutiiru maitses glögi juba eriti hea. Oli ilmselt maitsnud mõnelegi veel, sest esimene langenu pimedat ei näinudki, vaid oli juba suures valges end autosse magama keeranud. Mootor töötas, bensiini jätkus ja iga pooltunni järel käidi teda vaatamas ja üles ajada püüdmas - kuni ta lõpuks täiesti ise ja taasvärskena seltskonda tagasi ilmus. Suprekompensatsioon! lubas selle peale superspordikommentaator Tiit.
Aga see oli juba hiljem. Tollel hetkel oli kilesaun ärevaks aetud ning kuna ka teistest spotlastest esimesed tagasi jõudma hakkasid, siirdusime sauna. Ühtlasi sai selgeks, miks kohustusliku varustuse nimekirjas olid ka plätud - riietustelgist sauna viis lumetee ning mis seal salata, ega saunalgi põrandat all polnud :)
Uhh, see saun... Nii kuuma leili pole ma küll vist kuskil saanud! Sest tavaliselt tulen ma kuumuse kasvades lavalt alla, aga seal männiokaste vahel polnud just mõnus seista, nii et parem oli jääda lavale. Igatahes - kui Minn esimest korda lisaks kerisele ka lavalistujad külma veega üle kallas, oli see veel kiljumaajavalt hirmus, järgmisel korral aga juba oi-kui-mõnus. Vapramad käisid ka meres, aga nii jäistest ekstreemsustest ei oska mina siiski lugu pidada.
Lavalt eluga all, jätkus õhtu, õigemini küll veel päev, omasoodu. Sauna läksid järgmised satsid, toidupealik Maare võlus välja rammusa hapukapsasupi ja veel hiljem kartuliroa. Urmos lõi välja sõjaväelane ja ta tegi kõigile sundruivistuse (nagu tõelises sõjaväes, pidid osad kargama rivvi otse saunalavalt ehk siis esinema käterätis ja plätudes, õnneks anti aega jakk selga ja müts pähe panna). Rivistusel pidid kõik kordama kooris seiklusspordi vannet - ja siin lõi Urmos välja seiklusvõistluste korraldaja, sest vandes oli punkt järgida eksimatult kõiki kohtunike kehtestatud reegleid - ning MM-tiim eesotsas Minniga pidid selle lausa allkirjastama.
Kõigi kutsutute poolt andsime MMile osalenutele üle seiklusspordi 2010.aasta kalendri, kus sees olulisemad eeloleva aasta võistlused kodu- ja välismaal ning mainekamata seiklussportlaste :) pildid. Smaili tähendab siinkohal seda, et ka minu pilt oli kenasti esindatud.
Kalendriga läks muidugi selles mõttes nihu, et kui ideed arutasime, oli Elo kuidagi listist eemaldamata jäänud ning pakkus ennast seda kalendrit kokku panema. Muidugi polnud kellelgi kindlameelsust sellele abivalmidusele "ei" öelda ja kohustus enda kanda võtta ning nii läkski, et lõpuks sai Elo kingiks asja, mille kallal ise vaeva nägi :) Aga selles osas läks tegijavalik küll täkkesse, et nii ägeda kalendriga poleks teised (vähemalt mina küll mitte) mingil juhul maha saanud...
Pärast rivistust kogunesime telki, kus slaidshow saatel MM-i muljeid kuulata ja ise kaasa kommenteerida (Minn: "Te olete kõik äärmiselt vaimukad, aga olge nüüd vahepeal vait ka"), vahepeal veel süüa... ja siis asusime mina ja Leivo läbi öö tagasiteele. Pehmekesed ja nõrgad olime - ei jäänudki väliööbima.
Minn&Co-le aga kniks ja kummardus. Loomulikult, nagu Maaregi ütles - ega me seda niikuinii hinnata ei oska, aga tore oli ikka :)