Sügisjooksu eel oskasid Kati ja Ode saada endale selle sügise esimese nohu. Ja mitte ainult: ka palaviku ja kurguvalu. Seepärast oli suure küsimärgi all, kas nad üldse saavadki sügisjooksma tulla.
Pühapäeval oli aga ilm nii ilus ja päike nii soe, et mõlemad otsustasid siiski jooksurajale tulla. Kaasas ohtralt pabertaskurätte ja kaelas rõõmsavärvilised siidsallid. Kuna aga ilm oli tõesti soe, võttis Ode poole raja peal enda salli kaelast ja andis minu kätte. Nii et sain selle suure ja roosaga kõigile rajaäärstele lehvitada :)
Jooksime kõik koos haiguse tempos ehk siis rahulikult ja võimalikult ühtlaselt. Aga supersaavutus on minu meelest see, et nii Ode kui Kati, kes kumbki pole tänavu jooksutrenni teinud, jaksasid 10km järjest ära joosta. Kõndisime ainult 5km joogipunkti järel, aga seda põhiliselt sellepärast, et keegi meist, ka mitte mina, ei oska jooksu pealt juua :)
Ja üldse: mulle meeldivad rahvaspordi-massiüritused. Meeldib küll ka üksi või sõprade seltskonnas metsajooksu teha, aga massiüritustel on oma ja väga tore fiiling. Nii et inimesed, kes te põlastate "jooksen parem kodu lähedal need 10km ära, ilma trügimiseta ja puha", tulge ja proovige mõnikord siiski ka suurüritustel osaleda!