Get a life!

Kaja kirjutab elust ja kõigest, mis selle sees on

Suusaveerand

Delfi on tõstatanud küsimuse, kas suusatunnid peaksid koolis olema kohustuslikud või mitte.

Oma seisukoha selgitamiseks pean alustama kaugemalt ehk päris lapsepõlvest.

Väikest mind ja Karinit viisid isa-ema sageli suusatama ja see oli tore. Ka suusavarustus oli meie peres kõigil neljal olemas. Ning nii mina kui Karin käime siiamaani seltskondlikult suusatamas ning veame suusaradadele ka oma lapsi.

Kooli suusatunnid mulle aga ei meeldinud. Elasime küll Mustamäe sellises osas, kust meie kooli suusatundide toimumise paika Mustamäe metsas jõudis suhteliselt kergesti - mõni kilomeeter jalgsi või kolm peatusevaeht trolliga ja edasi kondimootoriga. Kuna trollis oli alati keegi, kes suuskade üle õiendama kippus, eelistasin tavaliselt terve tee nii sinna kui tagasi jalgsi kõndida - mis kokkuvõttes oli väsitavam kui vahepealsed 45 minutit suusatamist. Jäiga tallaga libedad suusasaapad jalas, lisavarustuseks ranits, kuhu suusatamise ajaks sai panna kõndimise ajal seljas olnud sooja jope. Suuremana põlgasin ranitsaprojekti küll ära ning vahetusriideid kaasa ei võtnud - pigem suusatasin nii aeglaselt, et end higiseks ei ajanud.

Tülikas ja aeganõudev oli igatahes kogu see värk ja seepärast ka vastumeelne. Ainus ere hetk koolisuusatamisest meenub keskkooliaegsetest suusapäevadest Aegviidus, kus veetsime klassiga vist terve nädalavahetuse: sõitsime sealsetel ägedatel radadel ning äge oli ka ööbimine mingis asutuse puhkebaasis.

Kui minu lapsed suusatundide-ealiseks kasvasid, elasime suusaradadest juba kaugemal: Kristiinest Nõmme spordibaasi, kus toimusid ja toimuvad nende kooli suusatunnid, jalgsi ei lähe. Parim ühistranspordivariant on bussiga 23 (mis käib küllaltki harva) ja viimane kilomeeter jalgsi. Pole kah maailma mugavaim ettevõtmine, kui enda varustus kaasa vedada. Nii kujunesid suusatundide päevad meile perekondlikuks pingutuseks: pärast tööd kihutasin kiiresti koju, et laps(ed) autoga suusatundi viia ja tagasi tuua. Suusatamas tuli käia viis korda. Ei tundu just palju? Aga kui lapsi on kolm ja suusatamiseks sobivad neile muude harrastuste tõttu erinevad päevad, siis ligines "suusapäevade" arv jõudsalt kümnele ja iga suusahooaja lõpuks oli mul täiskasvanuna neist suusatundidest vaat et rohkemgi siiber kui koolipõlves.

Nüüd, kui Kati ja Jüri on juba gümnaasiumis, on nende koolis mõistlik süsteem: suusatamise võib asendada ka viie uisutamiskorraga ning kuna kesklinnakool ei eelda, et lapsed elavad ainult Nõmme-poolses linnaotsas, saab suusatundedgi teha nii Nõmmel kui Pirital. Ajakulu ja tülikuse faktor suusatamise puhul muidugi jääb, nii et näiteks Kati käis viimasel kahel aastal ainult uisutamas. Harju tänaval, kuhu pärast kooligi oli hea minna.

Nüüd on suusaveerand jälle pihta hakanud ja saabusime Odega suusatamast. Suusatada oli muidugi tore ning väga sümpaatne oli ka Ode õpetaja, kes tehnikat näitas ja igati innustas... aga ikkagi olen mina pigem selle poolt, et kohustuslikke suusatunde ei oleks.

Sest neile lastele/noortele, kes muul ajal ei suusata, on need viis tundi üks tülin ja mõnele ka piin. Kes aga suusatavad, teevad seda vabatahtlikult ka muul ajal - ning suurema mõnu ja vähema stressiga. Mina näiteks eelistaksin suusatada päevavalges nädalalõppudel ning mitte kihutada kohale närvitsedes, kas ikka jõuab läbi liikluse õpetaja sealoleku ajaks.

Viie üksiku suusatunni asemel võiks aga ka praegu teha ühe mõnusa suusapäeva kodulähedastel radadel või (vanemates klassides) nädalalõpu toredates suusapiirkondades. Jaa, saan aru, et eriti see viimane on kulukas - kõik see kohalesaamine, toitlustus, pole soodsaid ööbimiskohti jne... aga unistada ju võib :)

Kommentaarid (23) -

  • Leivo

    14.01.2010 0:06:23 | Vasta

    Minu hinnangul peavad suusatunnid olema.

    Ehk lapsed peavad ikka kohale minema ja peavad saama suusatunde ja mingisuguse fiilingu sellest.
    Sest kui vanemad näiteks pole suusatajad (pean silmas ikka tavalist rahvasuusatajat mitte sportlast) ja pole ostnud/laenanud suusi ja viinud oma last suusatama - siis kuidas see laps üldse kunagi saaks suusaradadele? Kuidas ta saaks üldse suusatunnetuse?

    Ahjaa, H1N1 pidavat ka külmas ära koolema Smile

    Aga võtame teise äärmuse. Kui laps käib trennis, mille käigus on vähemalt kaks korda nädalas suusatamine ja nüüd lisandub sellele ka kohustuslik kooliõpetaja silma all suusatamine? See on jälle keeruline situatsioon - puudub kord kuidas õpetajale tõestada, et laps käib tegelikult suusatamas - ja enamgi kui kohustuslikud suusatunnid.

    Selline must-valge maailmapilt.

  • kaur

    14.01.2010 1:42:29 | Vasta

    IMHO peaks kooli kohustuslik programm olema selline, et laps läbib selle ilma vanemate abita. Ehk siis, kui on kohustuslik, olgu kooli asi korraldada ka:
    - suusad.
    - laste logistika.
    - lumi ja rajad.

    Mismõttes "pean lapse pärast tööd / kooli ise kuhugi viima ja tooma"????

    Mul võib tänapäeva koolidest muidugi väga sinisilmne arvamus olla, ühtegi kooliealist last veel pole...

  • Helen

    14.01.2010 7:17:11 | Vasta

    Meie suusatunnid toimusid minu kodust u. 20 minuti kondimise kaugusel, seega isegi logistilisi probleeme polnud, aga ikkagi mul nendest positiivseid kogemusi pole. Ausaltoelda ma tegelikult isegi ei maleta, et meile yldse oleks suusatamist opetatud. Voibolla sel ajal oli elementaarne, et koigil olid suusad olemas ja oskasid suusatada nagunii. Tunnis pidi soitma kas teatud arvu mingeid ringe, voi siis hinde saamiseks aja peale. Yks eriti ekstreemne kord mida ma maletan, oli yhel lumevaesel talvel, kui me ymber TPI staadioni suuskadega hinde saamiseks jaa ja vee peal uisutasime. Maletan ka tunde, kus valjas oli kylma 17-18-19 kraadi, suusatunnid nimelt jaeti ara kui kylma oli yle 20 kraadi.
    Suusatamine iseenesest oli tore ja fiilingu sai sellest koos isaga Nomme metsas suusatamas kaies voi klassiga suusavaheajal Haanjas voi Aegviidus. Jah, meil eksisteeris selline asi nagu suusavaheaeg, kui kogu klass kuhugi mitmeks paevaks (voi lausa nadalaks, ei maleta enam) organiseeritult suusatama soitis.
    Yhel aastal olid meil ka uisutunnid, kui keegi suutis kooli staadionile uisutatava jaa tekitada, need olid igati oodatud ja toredad.
    Ma olen Kauriga nous, et kui suusatund kohustuslik on, siis tanapaeval peaks need 3 asja olema organiseeritud . Ei kujuta ette, et kui mu lapsel mingit suusahuvi pole, et siis ainult selleks moneks tunniks aastas nii suure investeeringu varustusse peaks tegema. Uisutunnid on vaga hea alternatiiv minu arust.

  • Kaja

    14.01.2010 8:32:28 | Vasta

    Üldiselt korraldavad koolid (vähemalt mulle teadaolevad Tallinna koolid)suusatunde nii, et alguspunkt on linna suusaradadel suusalaenutuse juures - nii et kellel endal suuski pole, saab sealt laenata (lastele on varustuse laenutus vist 30 krooni tund). Ja raskes majanduslikus seisus lapsevanemad saavad taotleda koolilt suusalaenutuse hüvitamist. Seega Kauri loetelus punktid 1 ja 3 (lumi, rajad ja varustus) on korraldatud.
    Logistika ehk kohalejõudmisega peab aga küll igaüks ise hakkama saama. Lohutuseks, et algklassides suusatunde ei ole, need algavad alles 5.klassist.

    Sellele, et ilma kohustuslike suusatundideta ei saaks mõni laps elus üldse suusatada, mõtlesin küll. Aga samas - mõni spordikaugema pere laps ei saa ju ka rattaga sõita ja rulluisutada...?

    Erinevatest spordialadest võiks koolides õpetada näiteks hoopis orienteerumist - oleks igapäevaeluski abiks. Hämmastav hulk noori põrnitseb isegi maanteede atlast nagu vasikas uut väravat, kui paluda neil näiteks vaadata, kuhu sõita tuleb... Aga see on juba teine teema.

    Aga Heleni meenutatud suusavaheaeg kõlab küll vahvalt, usun, et selle üleks oleks tänapäevalgi kõigil hea meel Smile Äkki see minu meenutatud keskkooliaegne Aegviidus-käik oli kah mingist samast ooperist?

  • Terje

    14.01.2010 9:25:58 | Vasta

    Teisest äärmusest näide: kool asub metsa ääres, koolil on oma suusalaenutus - aga lapsed viiakse ikkagi bussiga Trummi tänavale suusatama, sest seal on rada. Mida ilmslegelt ei saa meisterdada metsa. Lapsed ei pea ise seiklema, aga tobe tundub mulle.
    Küllap võiks teisedki koolid bussi muretseda.
    P:S pooldan kohustuslikku suusatamist. Uisutades kukkuda on palju-palju valusam.
    Mu lapsed käivad suusatrennis, koolitunnist puududa ikkagi ei tohi, aga nad ei tahagi. Neile meeldib suusatada

  • Indigoaalane

    14.01.2010 10:22:24 | Vasta

    Minu lapse koolis (õnneks) suusatunde pole. Ma ei teagi, kui traagiline see on, sest suurem osa lastest käivad tegelikult omast tahtest (mäe)suusatamas. Kui vaadata, millised on meie talved, siis kahjuks on vist ju tegemist suht hääbuva spordialaga???
    Mulle meeldib mõte, et tehtaks nö spordinädalavahetus- just nagu Sa kirjutad. Kusagil suusakeskuses kolm päeva järjest. Et omandada tehnika ja hingata värsket õhku.

  • Telc

    14.01.2010 12:23:30 | Vasta

    See on tegelikult vist linnakoolide probleem.
    Ma käisin eile Padise Põhikoolis tööasjus. Uskumatu, aga kamp poisse-tüdrukuid tuiskasid vahetunniks õue, haarasid ukse kõrvalt suusad ja jõudsid enne järgmise tunni kella paar tsirru ümber koolimaja teha. Ju on ka lapsi, kellele suusatamine väga istub.

    Kaardi ja kompassiga nublakaid olen ise ka metsas näinud. Päris paljudel koolidel on koolikaart, kompassid ja kompostrid olemas.

  • kaur

    14.01.2010 12:48:48 | Vasta

    Indigoaanlane, suurem osa lastest EI KÄI mäesuusatamas, sest nende vanematel pole selleks raha.

    Sa vist teed oma sõprade-tuttavate pealt üldistusi kogu Eesti kohta. Ära tee!

  • triibu-liine

    14.01.2010 13:44:54 | Vasta

    Nojah, minu arust on suusatundidest kasu siis, kui seal tõesti ka mingit tehnikat õpetatakse. Ise mäletan ainult kohustuslikke ringe. Suusad alla ja mine aga, oma asi, kuidas need ringid läbi ukerdad. Ja ilma mingi tehnikata suusarjal ukerdamine ei ole just mõnusaim mälestus. Ilma suuskateta on vähem kukkumisi ja saab kiiremini edasi. Olin muidu füüsiliselt aktiivne ja kehalise tunnid mulle meeldisid, aga suusaveerand oli selge piin.

  • Indigoaalane

    14.01.2010 15:55:53 | Vasta

    Kaur, eks see oli natuke meelevaldne üldistus jah. Nõus.
    Mõte oli tegelikult rohkem selles, et kooli kõrvalt tehakse niisamagi sporti, kes siis mida.

  • laborihiir

    14.01.2010 16:49:16 | Vasta

    Umbes 1980-ndate keskpaigas tekkis tõepoolest paariks aastaks "suusavaheaeg" ehk siis miski kollektiivne suusalaagrinädalake veebruaris.

    Ma olen nõus Leivoga - suusatunnetuse peaks meie kliimas iga laps saama. Ja miks mitte näiteks rulluisutamise? Sest suvised / tubaseid "valikalasid" jagub, ent just talvel ja lumega on lapsi nö raskem "õues tegelustesse haarata". Lisaks annab suusatamine võimaluse värskes õhus viibida. Üldistamata nendin, et väga paljusid lapsi viiakse kooli ja tuuakse sealt autoga ning lapse ainsaks õuesviibimise ajaks jääbki see vahemik, mil ta autost väljub ja majja siseneb.
    Minu meelest peaks suusatunnid jääma, ent asja korralduslik pool võiks olla paremini läbi mõeldud.

  • toivo

    14.01.2010 19:16:53 | Vasta

    kas ujumine peaks olema kohustuslik? see on palju (häda)vajalikum oskus

  • toivo

    14.01.2010 19:19:43 | Vasta

    ... ise arvan et pigem peaks kohustuslike ürituste asemel olema valikuvõimalus. riik või linn eraldab raha et laps saaks koolivaheajal või peale tunde käia xxx või yyy trennis zzz tundi.

  • toivo

    14.01.2010 19:20:14 | Vasta

    disclaimer. mulle suusatamine ei meeldi. Smile

  • kaur

    14.01.2010 20:00:33 | Vasta

    toivo - selleks on "pearaha" süsteem. või siis - oli.

  • Kaja

    15.01.2010 8:49:56 | Vasta

    Toivo, ujumistunnid ongi kohustuslikud - küll ainult ühes algklassis (kolmandas või neljandas, ei mäleta enam täpselt). Siis käivad lapsed kuskil ujulas (kui oma koolis ei ole, siis lähedalasuvas koolis või linna ujulas) ujumist õppimas.

  • nuhk albert

    15.01.2010 10:21:38 | Vasta

    aga mina sõdiks teatud puhkudel üldse kohustusliku kehalise vastu. minu teismeline läheb kolmnapäeviti uksest välja kell 7 ja laekub kell 21. Kodust lahkudes on kaasas kaks suurt kotti. päev venib pikaks, kuna kolmapäeval on viimased tunnid kehalised. Siis on tal 50 min aega (st koju vajepeal ei jõuta, kuna trenn ja kool on eri linnaosades) ja algab trenn, mis kestab 2,5 tundi. Ta teeb trenni neli päeva nädalas ja kooli käsul ümber Snelli tiigi jooksmine talle küll midagi juurde ei anna. Isegi mitte koormust, sest see on trennis kõvasti suurem. Minu arust võiks lapsed, kes tõsiselt trenni teevad, teatud vanusest kooli kehalisest üldse vabastada. Jääks neile pisut aega õppimiseks ja puhkamiseks. Kui oled ikka 5 aastat ühte ala teinud, siis vaevalt, et koolitunnis tärkab palav armastus uue spordiala vastu. See, kes ja kui palju trenni teeb, on kooli kehalise õpetajatel aga täpselt teada.

  • Kaja

    15.01.2010 11:57:41 | Vasta

    Ilmselt võib see tunnist vabastamine kokkuleppel kooliga isegi võimalik olla (arvan, et sõltub koolist ja õpetajast). Mina tean õpilasi, kes on näiteks vabastatud vene või inglise võõrkeele tundidest, kuna see keel on kas nende emakeel või on nad sellekeelses kultuuriruumis nii kaua elanud, et koolis õpitav grammatika jm midagi juurde ei anna. Ja kool on võimaldanud neil nendes tundides käia vabatahtlikkuse alusel (st võib, aga ei pea).

  • Heiti

    18.01.2010 12:54:20 | Vasta

    Minu meelest on hoopis imelik see, et lapsed, kes käivad mingisuguses sporditrennis, peavad lisaks ka peale kooli suusatundi minema. Kui kehalise kasvatuse tund on keset päeva tunniplaanis, siis on see küll mõistlik, aga muul juhul võiks ju piisata tõendist, et laps käib trennis ... on see siis suusatamine või mingi muu spordiala.

  • iibis

    19.01.2010 22:55:36 | Vasta

    Ja kui laps käib veel lisaks trennile ka kolm korda nädalas muusikakoolis, siis põhimõtteliselt on KÕIK ta argipäevaõhtud hooletud, kui on parasjagu suusa- või ujumistunnid lisaks käimas. Paras koormus kogu perele. Ja kui kättesaadavaid lapsevanemaid on näiteks parasjagu 1 tk, lapsi aga nt 3 tk, siis põhimõtteliselt tähendabki see lakkamatut logistilist kombineerimist.

    Mina olin sel aastal siis see spordivaenulik lapsevanem, kes otsesõnu - oma lapse suutlikkusele pikas perspektiivis mõeldes - keelas oma ujumistrennis käival lapsel kohustulikesse ujumistundidesse minna.

  • luize

    20.01.2010 10:05:13 | Vasta

    Kardetavasti on see suusatamistundide probleem pigem linnakoolide asi. Ma käisin kõigi oma külakoolis õpitud talvede jooksul pidevalt metsas suusatamas, nii koolitundide ajal kui muidu ka. Vahel tegime ise metsa rada ja teatud kohas metsa sees oli kena hüpekaga mägi, kus kõik lapsed vigastamata alla vuhisesid. Rääkimata sellest mäest, mis külas sees kõrgus ja kus talveõhtuti oli väga tihe tegevus nii suuskadel kui kelkudel. Kool ja meie elupaik ka olid/on siiamaani jõe ääres, mis tähendab, et samavõrra käisime uisutamas. Iial ei kujutanud ma ette, et koolisuusatamine võiks olla mingi probleem, kui läksin linna (ja väiksesse linna, mitte mingisse citysse) kooli ja suusatamas tuli käia linna teises otsas. Siis oli küll natuke tüütu tõesti, aga oma kodumetsas suusatasin sellegipoolest edasi.
    Tänapäeval on selles koolis, kus minu laps praegu käib, suusatunnid vist kohustuslikud (ehkki sel talvel pole küll mingit suuskamist nähtud imelikul kombel), või siis võis uisutada selle asemel. Aga minu lapsele suusatamine õnneks meeldib, nagu uisutaminegi, nii käis tema Tähtveres vabatahtlikult ise ja kui omad suusad väikseks jäid ja ma uusi osta ei jaksanud, siis natuke raha talle ikka leidsin, et laenata sai. Samas on ta muidugi kah trenniskäija laps olnud teisest klassist alates, mu meelest kehalise õpetaja võtab seda iseenesest arvesse. Aga siiski ma nii kergelt seda kehalises mitte käimist ei viiks sisse. Samamoodi keeleõpet ka tegelikult, see oleks siis nagu me ei peaks eesti keele tundides käima. Muidugi, prantslasele meie prantsuse keele tundides õpetatav ilmselt seda ei anna, mis ta kodumaal. Aga siiski.

    Kokkuvõttes, küll on mul hea lapsepõlv olnud, mille jooksul on ilma probleemideta suusatamas käia saanud. Käesolev talv küll ei luba, et suusatamine ilma tõttu kuidagi hääbuma peaks.

Lisa kommentaar

Loading