Delfi on tõstatanud küsimuse, kas suusatunnid peaksid koolis olema kohustuslikud või mitte.
Oma seisukoha selgitamiseks pean alustama kaugemalt ehk päris lapsepõlvest.
Väikest mind ja Karinit viisid isa-ema sageli suusatama ja see oli tore. Ka suusavarustus oli meie peres kõigil neljal olemas. Ning nii mina kui Karin käime siiamaani seltskondlikult suusatamas ning veame suusaradadele ka oma lapsi.
Kooli suusatunnid mulle aga ei meeldinud. Elasime küll Mustamäe sellises osas, kust meie kooli suusatundide toimumise paika Mustamäe metsas jõudis suhteliselt kergesti - mõni kilomeeter jalgsi või kolm peatusevaeht trolliga ja edasi kondimootoriga. Kuna trollis oli alati keegi, kes suuskade üle õiendama kippus, eelistasin tavaliselt terve tee nii sinna kui tagasi jalgsi kõndida - mis kokkuvõttes oli väsitavam kui vahepealsed 45 minutit suusatamist. Jäiga tallaga libedad suusasaapad jalas, lisavarustuseks ranits, kuhu suusatamise ajaks sai panna kõndimise ajal seljas olnud sooja jope. Suuremana põlgasin ranitsaprojekti küll ära ning vahetusriideid kaasa ei võtnud - pigem suusatasin nii aeglaselt, et end higiseks ei ajanud.
Tülikas ja aeganõudev oli igatahes kogu see värk ja seepärast ka vastumeelne. Ainus ere hetk koolisuusatamisest meenub keskkooliaegsetest suusapäevadest Aegviidus, kus veetsime klassiga vist terve nädalavahetuse: sõitsime sealsetel ägedatel radadel ning äge oli ka ööbimine mingis asutuse puhkebaasis.
Kui minu lapsed suusatundide-ealiseks kasvasid, elasime suusaradadest juba kaugemal: Kristiinest Nõmme spordibaasi, kus toimusid ja toimuvad nende kooli suusatunnid, jalgsi ei lähe. Parim ühistranspordivariant on bussiga 23 (mis käib küllaltki harva) ja viimane kilomeeter jalgsi. Pole kah maailma mugavaim ettevõtmine, kui enda varustus kaasa vedada. Nii kujunesid suusatundide päevad meile perekondlikuks pingutuseks: pärast tööd kihutasin kiiresti koju, et laps(ed) autoga suusatundi viia ja tagasi tuua. Suusatamas tuli käia viis korda. Ei tundu just palju? Aga kui lapsi on kolm ja suusatamiseks sobivad neile muude harrastuste tõttu erinevad päevad, siis ligines "suusapäevade" arv jõudsalt kümnele ja iga suusahooaja lõpuks oli mul täiskasvanuna neist suusatundidest vaat et rohkemgi siiber kui koolipõlves.
Nüüd, kui Kati ja Jüri on juba gümnaasiumis, on nende koolis mõistlik süsteem: suusatamise võib asendada ka viie uisutamiskorraga ning kuna kesklinnakool ei eelda, et lapsed elavad ainult Nõmme-poolses linnaotsas, saab suusatundedgi teha nii Nõmmel kui Pirital. Ajakulu ja tülikuse faktor suusatamise puhul muidugi jääb, nii et näiteks Kati käis viimasel kahel aastal ainult uisutamas. Harju tänaval, kuhu pärast kooligi oli hea minna.
Nüüd on suusaveerand jälle pihta hakanud ja saabusime Odega suusatamast. Suusatada oli muidugi tore ning väga sümpaatne oli ka Ode õpetaja, kes tehnikat näitas ja igati innustas... aga ikkagi olen mina pigem selle poolt, et kohustuslikke suusatunde ei oleks.
Sest neile lastele/noortele, kes muul ajal ei suusata, on need viis tundi üks tülin ja mõnele ka piin. Kes aga suusatavad, teevad seda vabatahtlikult ka muul ajal - ning suurema mõnu ja vähema stressiga. Mina näiteks eelistaksin suusatada päevavalges nädalalõppudel ning mitte kihutada kohale närvitsedes, kas ikka jõuab läbi liikluse õpetaja sealoleku ajaks.
Viie üksiku suusatunni asemel võiks aga ka praegu teha ühe mõnusa suusapäeva kodulähedastel radadel või (vanemates klassides) nädalalõpu toredates suusapiirkondades. Jaa, saan aru, et eriti see viimane on kulukas - kõik see kohalesaamine, toitlustus, pole soodsaid ööbimiskohti jne... aga unistada ju võib :)