Kui Agu Sihvka kombel kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada sellest, et mu esimene auto – üheteistkümneaastane Honda Civic –oli minu omanduses oleku esimesel talvel ilmselt veel sama akuga, millega ta 1985.aastal tehasest välja lasti. Igatahes kuulus 1996.aasta talve argihommikutesse alatine stseen, kus mina, autokauplusest ostetud “krokodillid” näpus, õues venelasest trepikojanaabrit ootasin, et autot käima saada. Protseduur oli lihtne: mõlemal autol kapotid üles, krokud akude külge, tema auto käima ja siis minu auto käivitamine. Ma isegi harjusin sellega ära ega pabistanud enam üldse, kui auto käima ei läinud. Lõpuks aga väsisin naabri heatahtlikkuse kasutamisest siiski ära ning kord Tallinnas käies ostsin isa abiga autole uue aku. Ja krokud kinkisin hulk aastaid hiljem onutütrele Kaile, kes tegi onu Ennu Žiguliga (mis oli umbes sama vana kui Kai ise) oma esimesi sõite.
Nüüd aga ei käivitunud ühel õhtul Kati Nunnu. Sessiaegne nädalane seismine, millele eelnenud lühikesed linnaotsad polnud akut piisavalt täita jõudnud…
Pean tunnistama, et muutusin väga murelikuks: kunagi nii lihtne tundunud abikäivitamine oli vahepealse viieteistkümne aasta jooksul end mu peas keeruliseks protseduuriks kasvatanud. Ei olnud ka krokusid ja enda arvates ei tundnud ma kedagi, kes tunneks kedagi, kel krokud olemas oleksid. Karin arvas, et neid pole ilmselt enam isegi isal! Leivo ütles, et kui ta Lätist tagasi on, saab asi korda… aga muidugi pidin ma ikka hea mitu ööd muretsema, et kuidas küll ikka. Et krokusid pole ju temalgi. Ja muidugi oli mul hädasti vaja foorumitest lugeda igasuguseid hirmulugusid räägitakse, et tänapäeva uute autodega üldse ei tohigi krokusid kasutada, sest pingekõikumine võivat auto “aju” sassi lüüa…
Aga et vähemalt midagigi teha, panin Facebooki krokude laenamise kuulutuse. Ja osutus, et pole need mingid väljasurnud loomad midagi – ja et mu Facebooki-sõbrad on ikka väga abivalmid.
Meigo soovitas auto hoopis käima tõmmata. Korraks olin sellele isegi mõelnud, sest köis on olemas – aga Nunnu seisis sellises kohas, kus vedaja saanuks olla temaga ainult 90-kraadise nurga all ja liikuma hakates tulnuks kõigepealt välja pöörata kahe naaberauto vahelt. Sellistes oludes ei-ei-ei.
"Diilitsapolkovnik" Ivari ütles, et Diilitsa Mosses peaksid krokud olema ja ehk isegi töötavad. Nojah, Diilitsa autol on neid ilmselgelt ka vaja, kui ta taas patrullreidile tahab minna 
Olin juba täiesti valmis Diilitsatelt krokusid laenama, kui Paavo pakkus kergemini kättesaadavaid krokusid ja vajadusel ka abikätt. Aga eriti kasuliku nõuande sain Edvardilt: krokud on odavad, nii et laenamise asemel võib need endalegi osta. Ma polnud ostmisvõimaluse peale mõelnudki, sest 1996.aasta mälestustes olid krokud ikka oigamajav investeering – aga eks tollal oli rahal ka teistsugune väärtus …Tormasin esimesel võimalusel Fixuse poodi – ja seal nad olidki! Ostsin kohe ära – pärast Leivo muidugi naeris, et olin ostnud nii võimsad krokud, et nendega saavat ilmselt lennukitki käivitada – aga igatahes olid nad olemas
Ja käivitamine oli jätkuvalt lihtne: kõige keerulisemaks operatsiooniks tundus Leivol olevat akut varjava plastmasskatte kättesaamine. Auto käivitus, ja minu mitmepäevane stressamine selle keerulise operatsiooni pärast oli hetkega olematuks muutunud.