Seekordne pühapäevahommik sai tähistatud kepikõndijate kogunemisega Jõelähtme uue prügila parklas. Eelmisest kogemusest õppust võtnuna (hakka pärast veel järgi jooksma!) ei julgenud keegi hiljaks jääda, nii et viimased saabujad võtsid prügila-eelseid kurve päris muljetavaldava hooga. Seekordne plaan nägi ette ka liblikakujulist liikumist - üks ring ühel ja teine teisel pool teed, nii et kel aeg napim, sai vahepeal rajalt maha astuda.
Meie ringide kaart on Leivo poolt üles pandud ja veidi rohkem kui kahe ja poole tunniga tuli kokku 17,6 km. Ja ma pean tunnistama, et isegi kaarti vaadates ei saa ma sellest piirkonnast täpselt aru, et kuidas need veekogud seal ikka paiknevad ja kuidas me nende vahel täpselt kulgesime. See tähendab, kaardi peal saab muidugi aru, aga kõndides oli küll pidevalt sassis, kuhu poole me lähme ja kuidas jälle see vesi äkki kõrval on.
Ajaliselt ja kilomeetrites tuli seekord lühem spordipäev, aga intensiivsus oli kõvasti suurem. Kui algul kõik seletasid, et ärge Viivit ette laske, ta paneb kohe kuumaga ajama, siis ma ütleks, et Viivi ettelaskmine polnudki kõige suurem viga. Vahepeal, kui Leivo 12-liikmelise rivi etteotsa asus, läks samm juba selliseks, et ma tundsin end nagu võistlusel. Võistlusel, kus ma enam joosta ei jaksa ja palun, et kõnnime vahepeal - aga väikese kõndimise järel ütlen, et ah, parem ikka jookseme: kõndides on vaat et raskemgi tempot hoida.
Aga kuna Leivo ja eriti Marge mind kogu aeg utsitasid õiget kepikõnnitehnikat omandama (käsi tõukel sirgeks ja puus liikuma), siis ilmselt kroonis neid pingutusi edu: järgmisel päeval andsid tunda mingid pikad diagonaalsed lihased tagumiku peal.