14.septembril asus Kohviku-teele Ode noorem kodurott Nossa, et ühineda seal oma kauaaegse kaaslase Nürksiga. Nossa oli juba rohkem kui kolm aastat vana, nii et igati eakas rott. Lisatud pildil on ta veel küll noor ja tragi ning püüab põgeneda kohutavast vee- ja šampooniprotseduurist, mida perenaine Ode oma loomakestele ikka aegajalt korraldas.
Nossa – keda mina millegipärast Ribesabaks armastasin kutsuda -oli muidugi üldse tragi. “Nagu eile sündinud”, armastas tema kohta öelda Ode – ja seda just mitte roti lihtsameelsuse, vaid rõõmsa ja erksa oleku pärast, mis talle kuni kõrge eani iseloomulik oli.
Sarnaselt Nürksile segas ka Nossat viimasel eluaastal piimanäärmekasvaja – sage haigus vanadel emarottidel. Nossa elas vähehaaval suureneva kasvajaga terve aasta ning peale füüsilise kohmakuse ei tundunud see talle mingeid vaevusi valmistavat. Nossa puhastas selle karvkatet hammastega ja suges käppadega ning magama heites seadis end kasvaja peale nagu padjale. Kasvaja oli küll külje peal, mitte kõhu all, aga kuidagi oskas Nossa selle endale magamise ajaks alla paigutada…
Nossa lõpp oli kerge ja kiire. Viimasel päeval ei tahtnud ta enam hästi liikuda, kuid kui õhtul talle tüki värsket kaneelisaia andsime, nosis ta magusa poole hea isuga ära (magusat armastas ta üldse hirmsasti). Ja järgmisel hommikul oli ta oma puuris surnud – õhtul näritud saiatüki jääk korralikult saepuru alla maetud, et ikka mustadel päevadel hea võtta oleks.
Armas Nossa - Kohvikus ootavad sind alati magusad saiad, krõbedad küpsised ja kindlasti isegi šokolaad.