Hiljuti kohtusin ühe Raasiku lõnga keraga - sellisega, mil juures minu jaoks spetsiifiline lamba ja masinaõlilõhna segu. Selline, mis seostub kohe ja eeskätt Loksa villavahetuspunktiga, kus varases lapsepõlves koos Väljaotsa Memmega korduvalt käisime. Ja kõige eelnevaga, mis villaga tuli teha enne, kui see villavahetuspunktis lõnga või rullkraega kampsunite vastu vahetati.
Lambad ise
Kõigepealt lambad ise. Neid oli Memmel erinevatel aegadel erineval hulgal, aga alati olid tema eelistusteks valgeninalised isendid. Isegi külast karja ja vere tugevdamiseks toodud pässud (nii nimetas memm oinaid), valiti eeskätt selle järele, et oleks ilusa valge ninaga - mustaninalised lambad olid Memme sõnutsi "tigeda näoga". Aga muidugi ei küsinud karjamaal ka naabertalude loomadega seltsivad uted Memme tõuaretuslikest eelistustest ning mõnigi kord sündisid meie lauta ka musta koonukesega talled. Minu jaoks olid tollal just need kõige nunnumad - võibolla sellepärast, et neid oli meie laudas siiski vähe. Praegu lambakarju ja eriti tallesid vaadates kipun pigem nõustuma Memme maitsega: valgeninalised lambad paistavad kuidagi armsamad ja malbemad, eriti muidugi talled.
Igatahes on mul hästi meeles lauda lamba-, sõnniku- ja heinalõhn ning rõõm sellest, kui põtkivat talle - olgu siis valge- või mustaninalist - sai ettevaatlikult süles hoida. Tallevill lõhnas hoopis teistmoodi kui suure lamba oma - seal polnud veel seda tugevat kasukahigi aroomi ning ta lõhnas pehmelt nagu lõngakera. Pareminigi, sest lõngale omast masinaõli niidikest polnud segamas.
Lammaste pesemine
Üldiselt oli Memme laut nii kuiv ja puhas puhas, et lambad elasid jalge alla tallutud heintel ning kasukad eriti virtsaseks ei saanudki. Aga mõnikord siiski tuli lammas kinni võtta ning suurtesse vannidesse soojenema tõstetud veega üle pesta. Seda tehti kahekesi: üks hoidis lammast kinni, teine valas vett selga ja loputas villapahmakat. Lambad määgisid heitunult ja rabelesid ning kui nad lahti päästeti, jooksid sõrgu pildudes solvunult eemale ja hakkasid kasukat raputama nagu koerad.
Ühel veerohkel kevadel pesime lambaid ka karjamaal kraavis. Aga jõgi on meist ikka niipalju kaugel, et sinna lambaid ajama ei hakatud. Küll aga pesi lambaid mõnikord jões Mäepealse Memm.
Lammaste niitmine
Niitmiseks toodi üks lammas laudast välja - tavaliselt nii, et Memm oli tal kaksiti seljas, suunates kõndimise ajal lammast jalgadega õiges suunas. Ümber kaela oli lambal ka nöör, aga seda Memm pigem ei sikutanud, et lammast mitte "pooksisse ajama" hakata.
Niitmiskohal oli maas suur presentriie ning jalanöörid. Presendini jõudes tuli neist nööridest moodustada jooksev aas (nn seasõrg) ümber lamba esimeste ja tagumiste sõrgade: sel moel kokku tõmmatud jalgadega lammas räntsatas küljeli, jooksvad silmused fikseeriti ja niitmine võis alata.
Niitmistööriistaks olid suured sepistatud lambarauad (huvitav, on need meil veel kusagil alles?). Kõigepealt tuli aga lammas enamvähem maha rahustada, et ta ei "rabaks" ega endale raudade teravate otstega viga ei teeks: veristatud nahkadega lambaid pidas Memm niitjale suureks häbiks ja muidugi oli see ka "looma piinamine" - asi, mida Memm mingis vormis ei aktsepteerinud. Tema, väikesekasvuline meelespealillesiniste silmadega naine, võis küll silmagi pilgutamata supikukel pea kirvega otsast lüüa või tapaloomal pussiga kõri läbi tõmmata, aga looma - ja isegi kala - "piinal hoidmine" oli välistatud.
Lamba niitmist tuli alustada kaelast. Kui ma veel väiksem olin ja lambaraudu enda kätte nuiasin, niitis Memm voldilise ja õrna nahaga kaelaosa ise ning rauad said minu kätte alles lamba sileda ümara kõhu juures. Hiljem pidin ma ka kaelaga ise hakkama saama, taustaks Memme jutustus oskamatust tüdrukust, kes oma vabanduseks olevat pettunud kosilastele öelnud: "Oleks lammas ilma kaelata ja kangas ilma otsata - küll mina keskel keerutaksin!" Ehk siis moraal: kõiki töid tuleb osata ja korralikult osata algusest lõpuni, "keskel keerutamisest" ainuüksi ei piisa.
Lambaniitmise päeva mälestustes on alati päikeseline ilm (küllap oligi, vaevalt seda tööd vihmaga ette võeti). Lambaraudade lõginal eralduvat villakatet tuli aegajalt käega eemale lükata ning vahepeal ka eest ära ssurde kahe sangaga korvi tõsta või kotti toppida, et ta maas liigset puru ja sodi külge ei võtaks. Käte külge jäi sellest tugev lambahigi lõhn, mõnikord lausa mitmeks päevaks.
Ja see villavaip - kui valge oli see lambapoolselt küljelt! Kasuka pealispind oli lammastel kergelt kollakaks ja määrdunuks tõmbunud, aga seestpoolt oli kõige ilusam natutraalne valge, mida ma näinud olen.
Kui lamba üks pool sai pügatud, tuli villaloom ettevaatlikult üle selja keerata ja teise poole kallale asuda. Ning kui teinegi pool pügatud sai, tuli teha ka tagasikeeramine - muidu võivat mingid asjad (ma ei mäleta enam, mis nimelt) lamba sees keerdu jääda. Ma ei tea siiani, kui tugev veterinaarne tagapõhi oli sellel Memme teadmisel või oli tegu lihtsalt rahvausuga - aga igatahes jälgisime alati piinliku hoolega, et lammas saaks enne tagasi keeratud, kui tema jalad lahti päästeti.
Kui pügatud lammas end püsti rabeles ja karja juurde jooksis, oli ta teiste kõrval nii väike ja valge ja justnagu häbenes veidi oma alastust. Kaua tal muidugi häbeneda ei tulnud, sest varsti olid ka kõik teised samasugused.
Lambaraudade lõksutamine tähendas muuhulgas seda, et mu ranne jäi õhtuks valusaks ja läks mõnikord isegi kergelt paiste. Abi sai neiltsamadelt lammastelt: ümber haige käe tuli siduda värvimata lõng. Ma muide usun siiani, et see "kunts" aitab ja keeran lõnga ümber käe ka siis, kui randmed näiteks rattasõiduga valusaks põrutatud.
Villapesu
Millalgi pärast suurt heinaaega tuli ette võtta ka villapesu. Selleks tuli vill kõigepealt likku panna - sauna juures olid suured vannid, kus vill mitme päeva jooksul ja mitme veega läbi leotati. Ühte pesuvette pani memm alati ka Fermentat - ise ütles küll, et see teeb villa rabedamaks, aga et villavabrikus pestakse nagunii keemiliste vahenditega ja ei tee see üks kord asja hullemaks. Küll aga määrati puhtam vill kõrgemasse sorti ning selle eest sai rohkem raha või paremat lõnga.
Pestud ja loputatud vill kuivas heinamaale laotatud suurtel kangastel. Aegajalt tuli seda pöörata ja suuremaid toppe lahti näppida. Enne lõplikku kottitoppimist käis Memm kõvematest "pakladest" ka kraasiga üle, nii et kotti sai pehme, lahutatud ja siidine villakiud.
Villavahetus
Villavahetuseks tuli saada villakotid Loksale ja abiks oli siin kolhoosibuss, mis paar korda nädalas tolmusaba taga keerutades külast läbi sõitis. Villakotid olid küll kerged, aga suured ja oli omajagu tegemist nende tee äärde viimise, bussi saamise ja Loksal villavahetuspunkti tassimisega. See viimane etapp oli mulle suuremana mõnigi kord pigem piinlik - käi siin nüüd kohalike kuttide pilgu all, suur takuriidest kott või koguni kaks üle õla, oma samamoodi koormatud vanaema sabas... Väiksemana oli aga sama villakoti kandmine muidugi suur rõõm ja uhkus.
Villavahetuspunktis kaaluti villakotid ära, moepärast tõmbas vastuvõtja paar pihutäit ka hindamiseks välja. Moepärast seetõttu, et Memm oli vastuvõtjale teada-tuntud inimene ja üldiselt tunnustatud kui puhta ja korraliku töö tegija. Ei olnud temast karta, et ta sõnnikukämpudega koormatud lühikest jalavilla puhta seljavilla hulka segab või muid inetusi teeb... Memmele omakorda oli auasi, et tema vill alati kõrgemasse sorti kuuluks, ja nii jättis ta "oonuma" ehk viletsama villa pigem vahetuspunkti viimata kui sellega oma mainet kahjustas.
Villavahetuspunktist saime villa vastu juba eelnimetatud masinaõli ja lamba järgi lõhnavaid lõngavihte - Memm valis alati just värvimata lõnga. Vastavalt vajadusele sai tellitud kas ühe-, kahe- või isegi kolmekordset lõnga - vastavalt nii mitu keerdu oli siis lõngaks kokku korrutatud. Peenemast lõngast sündisid Memme näppude all sallid, jämedamast kirikindad ja kõige tugevamast sokid. Memme kootud sokke, nüüd küll tugevasti parandatud pöia- ja kannaosadega, on meil maal siiamaani...
Teine vahetusobjekt olid meie jaoks suusakampsuni nime kandvad rullkraega ja üle pea selga tõmmatava kudumid. Valdavalt olid need triibulised ning meie kõigi jaoks oli tegu asendamatu rõivaga sügistalvistes maaoludes. Need enam lõnga ja lamba järele ei lõhnanud, sest tegu oli juba värvitud materjaliga.
Igatahes, väga nostalgiline oli taas tunda seda naturaalse lambavillalõnga lõhna ...